Oo, ja ma ei saa kuidagi unustada ära me pühapäeva, mil mina, L ja P otsustasime Dnepril ühe dekadentliku pärastlõuna veeta. Et me põlgasime ära Euroklubi lähedal asuva restorani "Dekadents" (te ei kujuta ette, millised hinnad meid seal tervitasid), siis võtsime poolteise tunnise lavareisi jõel ning rüüpasime Sevastoopolis villitud shampanjat ja pugisime oliive. Olime kui või sees. Ümberringi krõbistasid oma võileibade ja viinaklaasidega kohalikud, kes olid pühapäevasele jõepiknikule kaasa rabanud nii vanaemad-vanaisad kui ka lapsed-lapselapsed. Oli väga meeleolukas reis. Ja Dnepr on lihtsalt võrratu. See meenus lihtsalt. Nii valisime me mõnusa jalutuskäigu-puhkepäeva, selle asemel, et Kreshtsatikule rahvamassi pressida, et siis lavalt iga hinna eest eurolaulikud (sh meie endi omi) kaeda. Hiljem, õhtul, kui McDonaldsi ees shampanjarüübet jätkasime, pani mind imestama nägupidi lilleklumbis magav vanahärra. Ja kui ma siis lillemüüja käest pärisin, et ei tea kas see on elus, viskas ta lihtsalt ühe üleoleva "ah, kto jevo znajet!" See muidugi oli pisut ropum, aga hakkad sa siis siia nüüd igasugusi nilbusi kirja panema. :)