On esmaspäev, on Eesti. On Tallinn. Väljas sumiseb soe suveõhtu, kohe hakkab sadama. Ise istun taas tööpostil, üritades toimunut seedida, reastada, meenutada. Pildid aitavad. Neid on lihtsalt sadu. Töötlen neid ja muudkui aga itsitan omaette. Ent ühe mõtte ma siiski siia paneksin. Enne vaid ühe sissekande 21. mai õhtust, mil Palats Sportus Eurovisiooni finaalkontsert toimus. Ja siis teien. Kirjutasin selle ühel varahommikul hotellis.

22.10. Pikk sissejuhatus on õnneks selja taga ja lauljad peal. Ungarlased on ikka mõnusad laval. Mulle meeldis P röögatus, et jesver, mida see mees seal laval ikka teeb – nii ei suuda keegi tantsida. Esimest aastat on kogu Eesti delegatsioon kõik ühes kohas. Kolm rida. Või midagi sellist. Istume täpselt Jushtshenko vastas ja kaifime oma lippe. Noh, okei, koos Shveitsi omadega. Aga ikka on lõbus. Ja kuidagi „oma“ tunne. Tra-tra-ta-ta-taa.

...

Kui nüüd väga aus olla, on kell 4.40. Jõudsin just koju (noh, okei, Kreshtshatiku ääres kõrguv hotell Ukraina – kunagise nimega oli vist Turist – ongi kui kodu neil päevadel), aga und üldse ei ole. Nii kõbistasin trepikotta, et L ikka magada saaks. Saabusin just ülimainekast ööklubist „Androgin“, mis torkas silma väga veidra muusikalise erisusega: ühes saalis möllas kaasaegsete diskotümakate ülimodernne (ja sageli väga odav ja maitsetu) töötlus, teises saalis aga vene uus- ja vanahittide paremik. Hmm, paremik on liiga hästi öeldud. Keskmik. See on parem sõna. Ei, ma ikka ei suuda nii palju vene muusikat ka kuulata.
Natuke on hästi. Aga seda kõike oli seal liiga palju. Valisin tümakate tümakatöötlused. Eriti lahe oli see, et kahele suurele ekraanile kuvati mingit ühte õnnetut Viva-kanali salvestust ning nii võis vähemalt kümme korda selle õhtu jooksul näha vanilje-tüdrukute „Tough Enough‘i“. Päris pentsik tegelikult. Hoolimata kõigest muust (baarijärjekord ei vähenenud kunagi!) oli shõuprogramm viimase peal. Peaks seda mõnele Eesti ööklubile küll soovitama. Mõnele sellisele, kes seni on „programmiks“ vaid ühte-kahte etteastet pidanud. Vaat, need olid alles diivad! Täitsa sõnatuks võttis.
Ja siinsest taksondusest ei saa ma üldse aru. Tähendab, ise olen loll, et täna saabunud mee-le-tus paduvihmas J-ga suvalise takso valisin ja see ootamatult „õigeks“ osutus. Kogu linn on taksosid täis, ent vahet teha, mis „õige“ ja mis „vale“, pole lihtsalt võimalik. Kui me siis sada viiskümmend miljonit kilomeetrit maha sõitsime ja meilt pelgalt 25 grivnat küsiti, siis oli veider saabuda linna tagasi sootuks mitmekordse hulga grivnade eest.
Aga need, kes mu mullusest Istanbuli-reisist miskit teavad, saavad aru, et ma ei viitsi, ei suuda, ei taha tingida ja kaubelda. Väkk. Ma olen ehk nõmevalge inimene, aga ma lihtsalt ei viitsi jageleda mingi teenindajaga sellepärast, et tema pole ära otsustanud, kui palju ta nüüd sellelt võõramaalaselt peaks seljast ja rahakotist koorima. P…e! Rääkimata sellest, et siis, kui ükskõik kus tšekki küsida, vahivad nad kui joobnud ega saa aru, millest ma räägin. Mõni võtab siis oma plokknoodist paberilehe ja kribab sellele midagi. Hmm…
Veider on see ka, et nüüd, mil kell on juba 4.53, ei viitsi ma üleüldse magama minna. Peaks ikka L-i üles peksma ja hommikust sööma minema. Ei tea, kas nii vara saab? Oh, seda ma ju ei maininudki, et meil on ikka dezhurnaja ka. Korravalvur-koristaja võiks tema ametijuhendis vist seista. Tal on oma kapptuba, kus ta niikaua põõnutab, kui kaelakaartidega vehklevad võõramaalased saabuvad. Siis ronib ta välja, teeb uniselt „aljoo“ ja kui mina talle reipalt naeratan ja lehvitan ja „spakoinoi notshi“ (ärge irisege mu vene keele kallal: ma isegi räägin seda endale üllatuseks päris mõistetavalt… ee, arusaadavalt), siis viipab ta unise naeratusega vastu ja kobib koikule tagasi. Sõbralik viibe tähendab – ei pea võtit andma, sest toauks on lahti. See on küll üks ütlemata armas tava, mida meil ei kohta. Võib-olla ühiselamutes… Ei, vaevalt sealgi.
Aga ilm on meil siin eriti jabur. Sada aastat päikest… Ja täna saabusid sellised pilve-Pilled ja saju-Saaled, et ma mõtlesin, et suren siin samas. Terve taevas sadas korraga kaela. Ja nii pidin ma Palats Sportu juurde sõitvale shuttle-bus’i juhile ülbelt teatama, et pöörake nüüd ots ikka ringi ja sõitke Euroclub’i juurde: ega härrad ei saa märjaks saada ometi. Noh, tulemus oli see, et sain ikka. Brr. Eriti armas oli see, et olin kell 00.00 hotellist väljuvas bussis ainus proovireisija ja pidin sestap kogu bussijuhi maitse järgi seatud raadiokanali sisu ära kuulama. Okei, Horvaatia loo talusin ära, sest sellega meenus mulle Tuutu ja tema kitsekese tantsunumbrid. Pikk jutt.
Aga olgu siinkohal meelde jäetud, et ristisin kogu siinse Eesti trükiajakirjanduse, ennast muidugi kaasa arvates, tuntud sopanäppudeks. Kõlab ju kaunilt?
Kurk on valus. Ja tuhatoosi ei ole. Need on mu ainsad mured praegu. Aga ühe puhul aitab ferveks-teeb-terveks ja teise puhul… Hmm. Mittesuitsetamine vist. As if! Kui suudaksin oma peas kobrutava mölapidamatuse vaiki sundida, siis teeksin seda ja läheksin magama. No, aga ei saa ju! Kes siis päikesetõusu vaatab? Oi, kurat. Päike ongi tõusnud. Ei, kell 5.08 võiks silma siiski peeveeaaga kinni liimida ja magama jääda. Ta-daa, Tinki-Vinki. :S

Ja ühe mõtte lisan veel. Tahan ja lisan. Sest nüüd ma tean, et ka õhust võib täiuslik naeratus sündida. Some things just happen. Kevad on käes.