Raamatus on nii protesti, armastust kui ka lihtsalt mõtisklusi. Nagu meis kõigis. Appi, ma suren. See on uue koolinoorte luulekogumiku "Väike kuri kevad" pressiteate tekst. Ma suren jätkuvalt. Koolinoored ise on 16- ja 18-aastased. Aga nad olid nii tublid ja julged, et võtsid kätte ja näitasid oma "seni kirjutasime sahtlisse"-asja ka suurtele gurudele nagu Jürgen Rooste ja Riho Baumann ning nüüd on kõik hästi. Aga, nagu noored ütlevad, on minus ka protesti, armastust ja lihtsalt mõtisklusi. Keegi pöördus eile e-kirjas minu poole terminiga "onu, kas te... ". Ma surin sel hetkel kümme korda järjest. Appi, kas kahekümne viie aastane ongi onu? Tehke midagi, muidu ma ei ole võimeline homme eetrihäält tegema, vaid selle asemel suren lihtsalt masendusest :S Ja koju jõudes avastasin, et olin superhea filmi "Frida" maha töötanud. Noh, mitte maganud, igatahes. Mis siis, et koju jõudes kummitas peas fraas Kate'i ühest laulust: "Aeg tuleb võtta maha, sest peale töö ja raha maailmas muudki on veel". Urr. Hea, et vähemalt eile õhtulgi telepurki jõllitama jäin, et enne muhelahedat vanni (pealinnas on see defitsiidiks muutunud, ausõna!) "Läbirääkija" ära näha. Nämma! Üle pika aja üks hea põnevusfilm. Selline parajalt pingeline, ent mitte liiga õuka ega mitte liiga lääge lõpuga. Okei, Kyrie Eleison oli natuke liiast, aga who cares! Jään vait ja lähen nüüd magama.