Hmm, Tallinna bussijaamas istudes wifi peale justkui ei mõtlekski. Selle paigaga assotsieerub ikkagi viimane, enne bussi astumist kimutud koni, aeglaselt mööda seina ääri ja prügikaste voolavad asotsiaalid, lehk ees ja taga, väsinud moega pirukamüüja sissepääsu ees, räpase kitliga tüse mammi tasulise tualeti pääslas räbaldnud kroone kokku kaapimas, endal küünealused oi-oi kui mustad, ja kaugusest ninna immitsev kusehais ... Ent nüüd näib olevat see (vaevalt nüüd et nostalgiaks nimetatav) kadunud. Lõpuks ometi, jääb mul üle vaid tõdeda. Äsja vitsutasin ära kõik E murelid, saatsin ta Tartu bussile ja ootan oma edasisi liikuvsamme filjandi poole. Ilm kisub päikeseliseks (viimaks!), ent tuju kurvaks. Urr, et kõik korraga nii urr! tundub. C'est la vie!