Tehnikaajastu on jõudnud ikka igale poole... Hetkel istun ma Viljandi lossimägedes Kaevumäe lava taga ja surfan muretult mööda maailma. Taustaks mängimas Tiit Kevad ja Indrek Kalda. Nämma! Äsja lõppenud krokodill Gena tõlgendus pani palava päikese käes pinkidel istuva rahva igatahes (äratundmis)rõõmust rõkkama. Mul on tunne, et raadiosaatjate puudumise tõttu ongi minuga kõige mõttekam e-maili teel suhelda. Või IP-telefonitsi. Hull värk! Folk on pihtas (, kuid mitte põhjas!) ja meeleolu kergest unekast hoolimata lõpphea-kõikhea. Kuigi ilmaennustus muudkui aga nõiub õhtuks sulatormi, ei kavatse ma (veel) meelt heita. Ja kui palju tuttavaid, häid ja armsaid nägusid publikumi seas kohtab... Ei, elu on ikka ilus. Kui nii võtta. Aga võib-olla on see sellepärast nii, et ilu on ikka elus. Tõesti, kuidas siis ikkagi võtta!? Oh...