Milline hall, külm ja masendav päev, kui pidada silmas keskpäeval Tallinna lahel toimunud kopteriõnnetust. Brr. Mind paneb küll imestama telejaamade suutlikkus teha operatiivseid telesaateid, ent seda enam hämmastab mind nende oskus mõjuda üpris saamatult. Pean siin silmas eelkõige Eesti Televisiooni, kellelt võiks ju oodata kiirust ja ajakirjanduslikku pädevust. Ometi tegi kõige emotsionaalsema teleloo Kanal 2, kõige enam infot pakkuvam oli aga TV 3. Ma ei mõista, mis sel ETV-l selle infovooga küll häda on. Eriti siis, kui siseministeerium on teatanud eeldatatavate hukkunute nimekirja, on ETV otsustanud nimed maha vaikida. See ei ole ajakirjanduslikult ja toimetuslikult pädev otsus. Eestlasi lihtsalt pole nii palju, et toimetused võiksid käsitleda oma rahvuse esindajate hukkumist justkui midagi suvalist ja asjasse puutumatut. Sama küsimus tekkis mul eile õhtul, mil Lennart Meri büroo oli ametlikult teatanud presidendi ajutsüsti opertatsioonist, ent riigikanal selle millegipärast maha vaikis. Täiesti arusaamatu käitumine. Või samas, "Aktuaalse Kaamera" puhul tõenäoliselt igapäevane juhtum. Egas info sellepärast saamata ei jää, et üks meedium vaikida otsustab. See aga seab kahtluse alla kanali usaldusväärsuse mitmekesise info vahendamisel.

Ise olen oma vanaks saamise eelõhtul igatahes jätkuvalt kopsupõletikus. Nämma. Või nagu röntgenoloog kirjutas: "Vajalik dün. jälgimine. Vajadusel konsult. ftisiaatriga" Ma ei teadnud, kes see ftisiaater on, aga kui wap-otsing üksnes tuberkuloosiloendeid ekraanile pritsis, haaras mind kerge paanika. Armas perearst teatas seepeale, et tuberkuloositohtriga tuleks konsulteerida siis, kui antibiootikumid kohe kuidagi ei aita. Brr. Seniks usaldame Alexander Flemingu avastust ja Glaxo Smith Kline'i edasiarendust :)

Aga üks lugu sarjast "Inimesed on imelikud". Tartu kaubamaja parkla on teatavasti tasuline. Pärast ühte tundi tasuta parkimist. Läksin siis kviitungit sebima, ent kurb aparaat teatas vaid: "Aparaat on rikkis. Parkimine ajutiselt tasuta. Vabandame." Minu ees või? Et ma ei pea kohalikele parkimiskontrolöridele raha andma? See on küll kena vabandus. Minu arvates võiks "vabandame" silt seista aparaadil siis, kui see alive and kicking on ning kodanike tengelpungasid ühekroonistest müntidest tühjendab. Imelik.

Teine lugu sarjast "Inimesed on imelikud". Perearstikeskused on lõbusad asutused. Seal kohtad sa kõikvõimalikke inimesi oma äärmiselt erinevate hädadega. Noh, peaasjalikult istuvad koridori nahkpingikestel siiski eakad mutikesed, kes ühe või teise paberi järgi tulnud või tohtrile oma tervisehädasid kurtma saabunud. Aga üks pealt kuuldud kõnelus pani mind hoopis inimsoo kelkimistele mõtlema. Millega me kõik ei kelgi... Puberteedieas kehalise kasvatuse tunni järel riietusruumis riista pikkuse või suurema muskliga, hiljem muidugi ilusama tüdruku või shefima seksikogemusega. Täiskasvanumaks saades rõhume välimusele. Ostame auto? Maja? Veel ilusama auto? Käime shikaarselt riides, kimume kuuba sigareid ja külastame vaid peenemaid kõrtse? Aga millega küll vanuigi kelkida? Mille muu kui tervisega muidugi. Et kes ikka elumere lainel tervemaks jäänud ... võib-olla hoopis, kes haigemaks jäänud. Ei ma tea. Igal juhul oli naljakas kuulata, kuidas eakad sõbrad-sõbrannad tohtrikabineti ukse taga kokku said ja üle koridori kaikus ühe moori sõitleva vanahärra tige lause: "Ei, kusejuhadega on mul küll kõik korras, mis sa ajad siin nüüd teistele puru silma...!" Vaat nii, kallid sõbrad. Palju õnne, ma saan kohe kakskümmend kuus. Huvitav, millega ma siis nüüd kelkima peaks kukkuma, peale selle, et parem kops rögiseb samuti kui kuus aastat tagasi, mil K-ga elu eest (igas mõttes) Londonisse otsustasime kimada, et Hyde Parkis end siruli visata ja pea sajaprotsendiliselt varjuvat päikest kiigata. Imelik. Imelik on see elu.