Kurb on. Sellepärast, et puhkuseks tehtud plaanid köh-köh ja palaviku pärast tõvevoodis tuleb ära kustutada. Sellepärast, et tädi Ruth läks ja jäigi igavikku.

Ja sellepärast, et suvega näib kodune ilmaelu täiest lolliks läinud olevat. Et kaasaegne ja avardunud meediaruum on võimaldanud kohalike valimiste eel aktiveerunud poliitikutel sisuliste küsimuste asemel asunud tegelema teemaga "kel üldse on õigus meid kontrollida".
Selle asemel, et selgitada, mille kuradi pärast peaksin ma kohalikel valimistel ühe või teise poliitiku poolt hääletama (ja miks ma ÜLDSE peaksin valima minema), peksavad poliitikud oma ajaveebides ajakirjandust, tekitades sellega ajakirjanduses mõttetu vastureaktsiooni ega viies arutelu lõppude lõpuks mitte kuhugi.

Miks? Esiteks on kontrolli termin kaasaegses demokraatias niikuinii iganenud, (õigemini, tegu on terminiga pisut iganenud leksikast) teiseks teab igaüks, et demokraatias kuulub õigus enamusele. Ja selleks, et (seni veel täiesti adumatu) enamus välja selgitada, tehtagu uuringud. Miks ei räägita mõõdetavatest suurustest, vaid sellest, et "mulle tundub...", "minu sõbrad arvavad et..." jne. Kolmandaks (ja olulisimaks!) hädaks on avaliku sektori default-veendumus, et kogu rahvale läheb korda see, mida nemad millesti arvavad. Nii nagu ei lähe minu arvamus paljudele korda, ei lähe paljude teiste arvamus mulle ka korda. Ja mis see tulemus siis on? Anarhia? Nii palju siis ühisest (rahvuslikust) asjaajamisest.

Ehk et kogu minu üpris segase mõtteavalduse mõte on see, et kas keegi viitsib selgitada, kuhu mingisuguste vastastikkuste mudaloopimistega jõuda tahetakse. Et trükiajakirjandus lõpetaks ilmumise, raadio vaikiks ja teler samuti? Et ainsaks infoallikaks oleksid poliitikute ja "mõttehiiglaste" ajaveebid (jutumärke kasutan seetõttu, et tihtipeale ei suuda paljud ajaveebijad isegi eesti keele reegleid järgida, mistap annab see juba aimu nende pädevusest sõnu ritta seada), sest nemad ju väidetavalt teavad, kuidas tegelikult on.
Mis siis, et klassikalisest ajakirjandusest pole enamusel aimugi. Poliitikute teave on tavaliselt lihtsalt ühe allika keskne (lähtudes sellest, et "meie idee on ainuõige") ning paljud ajaveebijad ei pääse ühelegi allikale ligi selleks, et oma mõttelendudes mingitki objektiivsust või transparentsust saavutada. Nii jäävad nad oma ideede avaldamisel paraku pelkadeks refereerijateks - correction, meediaruumis levivate ideede subjektiivseteks refereerijateks.

Ma ei usu ideede ainuõigsusse. See saab toimida autokraatlikus rezhiimis või sootsiumis, mis on üheliikmeline. Kas argument, et saan ennast täie õigusega Eesti üheks vanemaks ajaveebijaks pidada, võiks anda mulle pädevuse kutsuda inimesi üles arutelule, mille kuradi pärast me/te blogite ja mida me üldse laieneva meediaruumi tingimustes peetavast diskussioonist saada tahame? Õigust pole niikuinii kummalgi poolel, ehk on kompromiss võimalik? Või - hüvasti faktipõhine ajakirjandus ja tere tulemast hinnanguline veebianarhia?