Ohohoo. On olnud üks ütlemata meeldiv ja huvitav nädalavahetus. Eelmise nädala lõpp tuli ropu tööga (aga noh, see on ju tavaline - niipea, kui nina töökoha ukse vahelt sisse pistad, satud keerlevale karussellile, kust mahatulek pea võimatu...) ja autovuramisega mööda Eestimaa teid. Nimelt otsustasime laupäeva hommikul vurr-viuhh Lõuna-Eesti metsadesse põrutada. Obinitsa. Piusa koopad. Vastseliina. Eesmärk oli muidugi ilus - näha setude paastupäeva pühitsemist. Ent kohale jõudes selgus, et meie sadade kilomeetrite mahasõit oli üpris asjatu: programm algavat kell kuus õhtul. Ent sel ajal tuli meil juba Tartusse uhada, et Olku kontserti näha. Nii nautisime vanematega Lõuna-Eesti ääretut ilu ja tühjust ning peilisime sealseid söögikohti... Neid viimaseid me ei leidnudki. Nii tuli Vastseliina kaubanduskeskusest halvaad ja kohupiimarulli osta (Vana-Vastseliinas on muuseas jõle sheff kindlus... Okei, varemed. Sellegipoolest on sheff). Muidu oleks nälg silmanägemise lihtsalt ära võtnud. Piusast aga hakkas kahju. Pärast neljakilomeetrist kruusateed Obinitsast Piusale (uiui, mida need teehöövlid endast mõtlevad?) jõudsime kenale parkimisplatsile, kus kümneid autosid juba ees. Turismibussid, higised lätlased-soomlased metsas müttamas ja kohalikku meemüüjat-vanameest kõhklusega seiramas... Ma ei tea. Kümme aastat tagasi sinnakanti sattudes tundsin sellest metsarüppe peitunud koobastikust ja puhtast vaikusest rõõmu. Ja naudingut. Uusaja turismus nõuab aga oma, eks? Korralikud laudteed ja saunamajakesed, barjääritatud teerajad ja koopaõõnsused on viksid ja viisakad, aga siiski steriilsed ja vastikult muuseumilikud. Ei sobi mulle seesugune turism kohe kuidagi. Tahan metsaüksildust, pahuraid nahkhiiri ja kohmetuid öökulle. Tahan üksildast telkimist kasvõi meeletus paduvihmas, et seepeale hommikuhämaruses jaamaülema kamorkasse iidse raudahju najale soojendama pageda, ise samas ülimagusat raudteeteed rüübates ja elust-olust pajatades. Just nii see kant mulle omal ajal meelde jäi. Aga - selge on see, et rongid siin enam ei... ja loodus tuleb iga hinna eest rahaks teha. Ma tean seda. Aga ikka on kurb.

Olku kontserdist jäävad omakorda vaid head mälestused. Mis sellest, et kõiki (või vähemalt enamikku) neist lauludest olen sadu kordi kuulnud ja paljud neist pääluu sisse kinni kulunud. Ikka on hea ja soe kuulata "Nukitsamehe", "Thijl Ulenspiegeli" või "Karoliine Hõbelõnga" lugusid. Seda kõike elavas esituses (Tartu Noortekoor, Vanemuise sümfoonikud, Tõnis Mägi, "Kaotajate" ja "Burattino" näitetrupp, Kiigelaulukuuik ja Tõnis Mägi), siin samas ja just praegu. Mina, kes ma neli nädalat sotsiaalüritusist teadlikult eemale olen hoidnud, tundsin end esiti üpris kohmetuna, sest tuttavaid nägusid on seesugusel üritusel (ja veel Tartus) tuhandeid. Noh, ja pärast seisis ees veel päeva lõppsõit, tagasi Tallinnasse. Oli see vast paraad, mis pealinna poole pärast kontserti sõitis. Heh. Aga nii oil 20. august, see taasiseseisvumispäev (masendav, katsuge sellist sõna näiteks raadioeetris öelda!), tõeliselt meeleolukas ja hingele hea. Ja ilm oli lihtsalt suurepärane! Kui eelmise nädala keskel tundus, et suvi on jäädavalt läinud - ausõna, õhus oli sügisene kargus, mis sillutab teed talve jäisele ohkele, ning kõik viitas sellele, et suvi on tänavuseks lahkunud -, siis korraks suutis suvepalavus end taas ilmutada. Ja õigesti tegi, sest ega siis kopsuhaiged saa suve nautida!

Ja veel üks kultuurielamus. Reede õhtul. "Sõpruses". Filmi "9 laulu" esilinastus. See võttis nõutuks. Kui aus olla, siis ega väga palju küsimusi see film ei tekitanudki. Vaid üks küsimus kerkis - miks. Filmi ülesehitus on lihtsamast lihtsam - kahe noore üheaastasest kooselust räägitakse vaid läbi muusika (rokiklassika parimad palad live-esituses) ja räige kepi. Leian, et ilustamist pole ka tekstis vaja, sest film ise ei ilustanud midagi: kunstilisel eesmärgil (?) lendas sperma, suures plaanis võbelesid mees- ja naisgenitaalid ja seksi oli rohkem kui näiteks Playboy Late Night'is näha võib. Aga miks-küsimus jääb sellest hoolimata. Filmi lõppedes sai aasta ümber ja noorpaar kolis taas laiali. Ja kõik olnu vajus unustustehõlma. Kas rezhissööri eesmärk oli küsida, miks häbeneme vaadata alasti kehade ilustamata ühet, kui kõik meist seda niikuinii teevad? Või rõhuti inimlike tunnete (muusika) ja loomalike instinktide (seks) sümbioosile? Mina küll ei tea. Aga alati võib looja öelda, et ka nii võib. Sedapuhku on Michael Winterbottom siis sellise filmi teinud. Ja ütleb koduleheküljel seksi-osa kohta "Kuidas sa näed armastust?" ning muusika-teema kohta "Kust sa leiad armastuse?" Hmm... Veider triviaalsus. Et siis armastuse ideaalseim väljund on füüsiline paratamatus, paaritumisiha? Ehk seks ilma tunneteta ei tule Winterbottomi arvates kõne allagi...?
Nüüd aga üritan mõningaid ... hmm... eakamaid kolleege seda vaatama utsitada. Ihihi :)