Tänane töötee viis Keilasse. Imeline ilm ja mõnus äraolemine - nii saab selle siseriikliku komandeeringu kokku võtta. Esimest korda tajusin teravalt kuidas intervjueerimine väsitab. Ei, küsimus pole intervjueeritavas, vaid sinu enda panusest intervjuusse. Millist tulemust sa tahad, sellest sõltub ka sinu enda pühendumus. Kahetunnine (eesmärgipärane) vestlus ei tähenda blaa-blaa-blaa'd nagu paljud arvata võiksid. Et mis see siis ära ei ole törts juttu puhuda, kohvi luristada ja siis räägitu kokku kribada. See tähendab keskendumist, inimese maailma sukeldumist, sellega kaasa voolamist, sellest aru saamist. Või vähemalt mõista püüdmist. Edasiandja roll ei saa olla pealiskaudne virrvarr, kus esmatähtsad on intervjueerija küsimused (oi, kui palju pean ma selliseid intervjuusid ajakirjandusest lugema!) ning see, mida inimene räägib, ei oma vaat et üldse tähtsust. Mind on õpetatud teisiti. Õnneks. Ent emotsionaalselt ja füüsiliselt on see kuratlikult kurnav. Pärast tahaks ainult magada, sest mõtted ja teise inimese elu kihutab peas ringiratast. See on oskus (soov ja püüd) teist inimest kuulata. Ja "esile kutsutud" voogavas infotulvas püsti jääda. Kui ka hiljem tulemusega rahule jään, võin enda üle uhke olla. Paljud seda ei suuda. Eh, isegi ei suuda seda alati.

Ja K ja S läksid tagasi Belgiamaale. Kurat, üldse ei ole heade inimeste jaoks aega. Aga - ähvardan ma - me veel rokime! Ükskord. Siis, kui aega on. Hmm, milline paradoksaalne lubadus. Hea küll, ma jään nüüd vait ja soovin neile turvalist kojulendu.