Krt, kui veel eile oli mul meeles mitmeid sõnu ja sõnapaare, millega meie kaunist emakeelt rikastada (õigemini, millega see juba ka rikastunud on), siis nüüd on kõik kui peoga pühitud. Nii teen kiirelt ühe ülestähenduse tänasest Nädalast, kus Vahur Kersna räägib mõistest "unistuste ootelist". Jabur kombinatsioon. :)

Aga kõik-kõik-on-uus-septembrikuus jääb tänavu ütlemata, sest ega siin millegi uuega hõisata küll pole. Töö, töö, töö. Inna Zhivotnikov (okei, nüüdse nimega Roos) on muidugi nädala beib, siin pole midagi öelda. Lapsesuu ajab leheveerul sellist p...a suust välja, et lausa valus hakkab. Ma ei olnud ainus, kes soovis teatud tsitaadi lugemisel oma näitlejaist sõpradele helistada ja küsida, noh, kuidas teil siis seal läheb - ehk toetan natuke rahaga või midagi. Mõelda, mind pole ka keegi kunagi Status Clubi enda pekke siluma saatnud, selle kinni maksmisest rääkimata. Aga ikka olen miskipärast rõõmus. "Kas ta juba mingeid rohtusid võtab," küsis kolleeg K äsja, ise artiklit lugedes ja naerust puksudes.

Ja linn on valgeid põlvikuid, juuksetutte, lillesülemeid ja tordikarpe kandvaid nublusid täis. Ei tea, sel päeval tahaks ma alati olla Tartus. Mitte nublude pärast, vaid seetõttu, et näha, kuidas armas kodulinn kui paugust taas elama lööb. See on sheff. Tartlased teavad. Sest vaid selles linnas näeb niisugust "loodusnähtust" nagu mitmekümnete tuhandete noorte üheaegne kesklinnas ringisibamine, vanade tuttavate nähes rõõmust lakke hüppamine või siis Marksu-maja nurgal häbelikult võõraid uudistavate rebaste silmavaade. Jah, eks igaüks jää oma sünnilinna patrioodiks, aga ärgu aetagu mulle möla, et sellist asja juhtub 1. septembril kõikjal Eestis. Tunnen häämeelt, et olen tartlane. (See oli siis minu uhkusest-paisub-mu-rind-minut.)

Nüüd siis asiste tegude juurde tagasi siin ümberkaudsest ehitustolmust lehkavas pealinnas. Mis on lihtsalt mu ma-olen-sellega-harjunud-ja-rahul-kodulinn. :)

Sügis!