Täna öösel nägin unes, et olesklesime kusagil ühikas, ühes voodis teki sisse mähituna Celine Dion. Miskipärast ta laulis ka meile. Selline unine a capella. Ükski pilt, mille ma fotoaparaadiga tegin, muidugi välja ei tulnud, sest fotoka patareid olid tühjad. Sellest hoolimata oli Celine väga usin poseerija. Huvitav, kui sa oled inimest unes näinud, kas sa võid teda siis sinatada? Hmm. Tõesti huvitav.

Aga õues on sügis. Seda tunneb igast näkku pahvatavast tuulelõõsast ja õhu lõhnast. Teate ju küll seda sügisest kargust, millesse hakkab järk-järgult külge kerget lehtede kolletamist, looduse surma. Isegi kui sul on nohu, tajud sa õhku nuhutades, et aasta hakkab lõppema. Ja eile, oh õudu, nägin ma mööda Maakri tänavat Stockmanni poole vudivaid koolilapsi, ranitsad seljas ja kilekotid (tõenäoliselt koolikraamiga) käes. Jube, see oli kui õudusfilmis (noh, see äratundmine, et nüüd nad tõesti tulevad...). Naljakas, päkapikkude piilumist ja ringiluusimist on palju meeldiv oodata-vaadata, kui koolilaste oma. Sest esimesega meenub laul: "Jälle kordub see-ee, ma tean, et jälle kordub see-ee."