Uskuge mind - pole midagi masendavat, kui tulla koju, istuda väsinult diivanile ja avastada, et meie lugupeetud erakanalid näitavad teisipäeviti vaid jäledat kräppi. Kuidas tõuseb kellegi käsi kirjutama sõna "menukomöödia" seesugustele filmidele nagu "Beverly Hillsi võmm" või "Seks-retk". Appi! A-p-p-i! Nii vaatasime lihtsalt fantastilist filmi "Me ei ela enam siin". Aitäh, ETV. Mõnikord ma ei saa nende filmide valikust küll aru, sest midagi väga diipi ei taha ma ka tööpäeva õhtuks. Ent see film oli midagi hoopis teistsugust. Suhetest. Äh, need ongi keerulised. Ma tean. Ma ei peaks üldse siin hädaldama. Ent kui palju on meil ikkagi teineteise jaoks aega - see on miski elupõline küsimus, mis kummitab ja kummitab ja kummitab... Kuidas reelt maha saada? Hüpata? Ja edasi? Keegi tark ütles kunagi, et on valmis hüppama tundmatusse ilma julgestusnöörita. Sest siis on tunne õigem. Ju ma olen liiga arg selleks, et lihtsalt maha hüpata ja vaadata, kuhu (ja KAS) maandun. Brr. Õnneks saab varsti välja. Näiteks Tartusse ja mõne aja pärast Sloveeniasse. Hmm.