kell 02.01 RTLi vaadates tekib mul tunne, et Eesti tõsielusarjad ja telepseudoprobleemid polegi nii haiged. Istun praegu nimelt hotellis Roza, mis asub Portorozhis – paik Sloveenia ülinapi merepiiriga alal – ja üritan saabumisväsimusest üle olles kombata kohalikku võrku paisatavat tele-eetrit. Väkk. Mitmete tundide eest oli RTLi peal täpselt samasugune kohtu-teemaline riääliti, nii et järelikult peab see kuum olema. Appi! Tibi nutab, onud-tädid mängivad kohtunikke ehk „saatejuhte“ ja muudkui aga urgitsevad. Ja „tunnistajate“ pingis on selle nutva tibi sõbrannad (noh, nagu Ricky Lake ikka, eks!), kes siis vastastikku hädaldavad. Rõve!

Aga muidu on tore. Okei, ma ei taha eriti pikalt (ega VÄGA piredalt) kirjeldada seda, kuidas sloveenlased juba kaheteistkümnenda Kuldse Trummi auhinnatseremooniat korraldasid. See oli pehmelt öeldes valus. Ükski zhürii esimees, kes lavale auhindu välja kuulutama kutsuti, polnud küll selles süüdi, et üks „saatejuhtidest“ tõeline kanablondkana oli ja kõik kogu aeg segamini ajas. Ja süüdi polnud isegi see õnnetu venelane, kes oma auhinnale järgi läks, siis saali poole tüüris, ja pidi sama kanablondkana kiiksatuse peale, et tegu oli vale auhinnaga, uuesti püünele trampima ja oma kujukese tagasi andma. Oeh, kui piinlik võis tal olla. Ja ehk polnud süüdi isegi need kolm hädist muuskut – trummar-timpaner, saksofonist ja akordionist –, kes alles shõu lõpuks mingi tarbitava ühislooni jõudsid. Aga KINDLASTI oli süüdi kohalik korraldamatus ja arusaam, mis asja siis nüüd ometi publikule kaela valatakse. Pole ime, et me J-ga hiljem arutasime, kas see, mis äsja Bernardini hotelli hiigelsuures Euroopa-nimelises aulas toimus, oli nali või tõsine äparduste jada. Aga mingit stereotüüpset möla ei peaks küll AD 2005 lavalt kaela valama. Saate aru, kõigepealt ilmusid pimedusest õhtujuhid, kes miskipärast kümneid kordi häbelikumat Eurovisooni-paari meenutasid. (Noh, võtke Marko Matvere ja Annely Peebo ja jagage tulemus vähemalt neljaga…) Siis tuli keegi kohalik kloun, kelle ülesanne oli niisama istumine ja lavalt kostuva teistipidi jutuks pööramine – ega ma ju ometi ei julge siinkohal öelda, et see kõik valesti läks ja et tema (väidetavalt) õelad repliigid miskipärast nii kohtlasena tundusid, et iga kategooria zhürii esimehe lavale tulles lihtsalt kohmetusest vakatama panid? –, ja kõigele sellele järgnes stereotüüpstsenaarium, mis algas pärast hädapätakatest õhtujuhtide arutelu teemal „hmm, kogu tänav on meedium ja tänav on elu…“. Seejärel pöördus see oksele ajava kloun akordionisti poole ja teatas: „Vii mind kuhugi maailmalinna tänavale!“ Mis te arvate, kas ma sosistasin J-le kõrva, et nüüd ütleb ta „Pariis“. Ütles jah, raisk. Ja mis te arvate, kas sellele järgnes see tüüpiline prantsuse lauluke laa-la-la-laa-la-laa-laa-la-laa-la-la-laaaa-laaaa-laaa … (kui viisi ja pealkirja meelde tuletan, eks siis ütlen), või mitte? Appimaivõi! Ent kõige friigim oli muidugi esimese autasustusöö lõpp – siis, kui parimate meediakampaaniajuhtide ühise pildistamise ajal neile Ain Nurmela-suguseid litreid kaela sadama hakkas ning kui taustaks ootamatult Queeni „Show must go on“ pandi. Oeh, milline slaavi stammarusaam lähteülesandest "tehke midagi lahedat". :)