Tümp-tümp-tümp. Ei, ma ei tantsi. Tümp-tümp-tümp. Ei-ei-ei, ma ainult vaatan seda kõhutantsijat, ma ei tantsi. Tõnka-tõnka-tümp-tümp-tah-tah. Jalaga võib rütmi ju kaasa taguda. Tõnka-tõnka-tümp-tümp-tah-tah: "I'm your lover, undercover!" Kurat, mis neil puusadel nüüd häda on - viga on ilmselt selles tshehhi õlus. "You are the one, my number one!" tih-tah-tiki-taa. Ma tantsin, ma tantsin, ma tunnen end hästi. Cool!

Näh, nad ju lubasid ilusat ilma ja päikesesillerdust merel! Lubadusi siin ka ei täideta - ikka on sombune. Väkk! Aga eilne õhtu möödus rahvuspidude tähe all - ülal kirjeldatud stseen oli üpris tõetruu. Isegi kui see polnud just Kreeka eurolaul, vaid mõni Tarkan või midagi, jääb mõte samaks. Mul ei olnud plaanis tantsida, aga kui kõik üksinda seisvad neiud-noorukid vahemerelistes rütmides nõtkuma kukkusid, siis võisin end ootamatult nende hulgast leida. Päris naljakas. Aga väga mõjus. Hilisem öö möödus taas mu kahe uue sõbra, änimälpläneti ja diskaveritshänneli seltsis. Lahe - nüüd ma tean kõike Kurski uppumisest, flamingode ühtekuuluvustundest ja lõvikutsika elust ning loomulikult maailma rikkaimate lõbustuskohtades Vahemere ääres. Muaha-haa!

Kuulame siis nüüd loengut edasi, aitab lobast.