Ikonograafiline mäng Georgiga

Reedeõhtune "Georgi" esietendus oli mõtlemapanev. Suuresti viis see mu mõtted tegelikult lavastusest endast eemale, õigemini, lavastusest tõukudes vastuvõtjatele. Publikule. Mida vaatama mindi, mida ootama mindi? Üks on selge - nii laval kui ka publiku seas puudus homogeenne pildiedastus ja -vastuvõtt. Sest generatsioonid on erinevad. Ikonograafia kätkeb endas võimast jõudu, ent erinevus seisneb selles, kuidas teksti mõtestatakse. Ja need, kes on ikooniga ehk Georgi endaga kokku puutunud - laval, eraelus, teatrisaalis -, need mõtestavad teksti teisiti. Paratamatult. Mina olen kahjuks või õnneks selle müüdi painest prii, sest ma pole Georg Otsa laval kunagi näinud. Eakamad kolleegid, kes ummisjalu etendusele tõttasid, tunnistasid, et tahavad näha, mis sellest Georgist seal siis ikka tehtud on. "Vaatame, kas nad said hakkama - ehk oleks Georg ikka midagi muud väärinud," kommenteeris üks hallipäine kolleeg. No, ma ei tea. Mida siis ikka oodati? Kui seni pole Otsale tähelepanu (vääriliselt?) pööratud, siis ei maksa ju süüdistada neid, kes selle ikooni omast võtmest lähtuvalt n-ö rahaks teevad. Küüniline seisukoht, ent nii see lihtsalt on.
Nii ei ole mõtet analüüsis lähtuda sellest, kuivõrd perfektselt on Urmas Vadi või muusikaliproduktsioon Georg Otsa elu (ja surma) portreteerinud. See oli üks järjekordne lugu, mida saab ikkagi analüüsida üksnes (kohustuslike) zhanrielementide alusel, ent mil reaalsusega (nii väga kui seda ka ei tahetud näha) side puudub. Tants ja koreograafia, muusika ja laulmine, stsenaarne ülesehitus takkapihta. Vadi-ilm, nagu hea Kristel tavatses kirjutada, on tõepoolest keeruline, kummastav ja põnev, ent muusikalizhanris läks tulem kahtlase eesmärgiga virvarriks. Meenutagem "Kohtumist tundmatuga", mille stsenaarseks selginemiseks läks vaja n-ö teist versiooni, mis lõpuks kinno jõudis. 1. jaanuari televersioon oli veel must ja lõpuni toimetamata. Mulle tundub, et sedagi lugu võiks veel puhtamaks toimetada ja lihvida. Sest, nagu ütles üks hea tuttav, soovis igaüks laval end Oluliseks Tegeleaseks mängida. Nii oligi. Ja Georg käis ja uitas kui kuutõbine nende Oluliste Tegelaste vahel ja otsis oma spunki. Isegi kodanik K, see tumm (ja reeturlik) vestluspartner, kellele Georg oma mõtted usaldas, oli kohati Tähtsam kui peategelane. Mul läks loo põhiliin lihtsalt kaduma. Ehk et ühte väikesesse stsenaariumisse oli kohati liiga palju asju pikitud, ohtralt nostalgilis-ajaloolisi mõtteparalleele tõmmatud, millest aru saamist raskendas muidugi linnahalli jube-jube-jube akustika ja helitehnika. Ma ju tean küll, kuidas Marko Matvere laulab. Ja see on ääretult ilus ja võimas. Ent kui etenduse avahetkeil tundub, et peaosalisele on kui kott pähe tõmmatud, siis on midagi väga valesti. Pagana kahju, et meil ei ole korraliku akustika ja helitehnikaga mänguruumi: amfiteaterlik lava võiks ju jääda.
Stsenaariumi silmas pidades veel üks mõte. Kas teile ei tundu, et me oleme ses nõukaaja ja seitsmesaja-aastase orjapõlve pilamises jätkuvalt liiga kinni? Mulle tundus küll, et ma olen sellest juba väsinud. Nii meenutas "Georgi" algus paratamatult "Maleva" ja "Kohtumine tundmatuga" miksi. Ent samas leidsin, et ega eestlaste ajaloo muust perioodist väga muusikali kirjutada olekski. Vaevalt me viitsiks vaadata laulvaid-tantsivaid Tõnissone-Pätse-Laidonere või siis Koidulaid-Jannsene. Ee... (hmm, huvitav mõte!)... Ja muid perioode nagu ei tulegi pähe. Aga jälle see nali KGB, Furtseva, Hrustshovi, vene karukeste ja balalaikade, Tallinn-Moskva rongi jne üle. Pigem nautisin ma veealuse molluski Tähtsat Teksti 20. sajandi muusika antoloogia kirjutamise ja Otsa-diskursuse üle. "Algul mõtlesin, et koondan sinna vaid heliloojad ja dirigendid, aga nüüd tundub, et peaks lauljad ikka ka sisse kirjutama". See oli kämp! Võib-olla võikski huumori kirjutamises rohkem tänapäevasemaid "diskursusi" kasutama, kaasaegset retoorikat aasima? Või tundub teile, et me peaksime ikka veel oma huumoriarsenalis kandma 20-30 aasta tagust olustikku, pilama seda, mis oli toona paratamatus ja nüüd pelk olematus ning uute generatsioonide kasvades peagi üks hämar ja habras mälestus. Ühe rahvuse eneseteadvust arvestades ja harituse arenemisruumi silmas pidades on see naeruturtsatus kuidagi jõuetu: minevikku pilada on sama hea kui maaslamajat lüüa. See ei hammusta enam vastu, see laseb riismete ja suitsevate müüride peal muretult tantsu lüüa, kartmata, et kohe-kohe tuleb peremees tagasi ja virutab meile jalaga.
Tantsud olid shefid. Ja muusikavalik samuti. Mis seal salata. Ja Liisi Koiksonit näitlejana julgen ma kõigile soovitada: tegu on aasta-aastalt üha küpsema artistiga, kel on olemas oskus oma rolli lahendada. Ta on piisavalt traagiline, piisavalt koomiline. Ja selle üle on mul siiralt hea meel, sest just seda ma muusikaliteatris alati näha soovingi: arengut. Marko Matvere on hea, nagu kirjutavad kõik vanema generatsiooni kriitikud, aga ma tean seda. Mina ootasin üllatust. Ja sain selle Liisi osatäitmise näol. Aitäh!

Üks seik veel. Kõmupressiga seoses. Heh, see paneb mind alati muigama, kuidas kollane ajakirjandus on harjunud sellega, et võivad (sageli üpris valimatult) lahmida kelle kallal tahavad. Alati. Kirjutada, mida tahavad, arvata, mida tahavad. Lihtne on ju peituda lausete "rahvas tahab" või "me ei avalda (kuulujutu) allikat" või millegi muu säärase taha. Ent kui keegi võtab analüüsida nende endi ajakirjanduslikke keerdkäike ja küsib, mis on ühe või teise uudisloo mõte või käsitlemise põhjus, minnakse trotsi täis ja leitakse, et neile ollakse liiga tehtud. Ma olen teadlik sellest, et minu mõtted ja maailmanägemus ei pruugi paljudega ühtida, ent end seepärast õigustama hakata on pisut pentsik. Selline veider reaktsioon saabus lihtsalt minu kommentaari peale, mis puudutas tontide nägemist seal, kus seda pole. Tants ja trall eurolaulu ümber ON ülepaisutatud ja kõikvõimalike skandaalikeste leidmine/otsimine tüütuseni äraleierdatud. Võiks nagu liikuda järgmisele tasandile.

Ja üks asi veel: palju õnne madmoiselle Parikule (mul ei ole ju su telefoninumbrit!). Ning tohutu vabandus M, sinu ees, kes sa pidid minu suutmatuse peale silm õigel ajal lahti lüüa teatava rubriigi ise täis rääkima. Ko-hu-ta-valt piin-lik. Ausõna :( Kuidas korvata ma saan?