Jõulud käes!

Et siis jälle üks jõul on oma nina meie ellu pistnud. Ja hää meel on sellest küll. Noh, jõulud või mitte - igal juhul on see üks iga-aastane hullumaja - poodide rägastik, liiklusummikud, tigedad ja pahurad pereemad-isad vääksuvate lastega... -, ent igal juhul päädib see alati ühe toreda ja armsa olemisega koos Kallite ja Olulistega. Ihaste metsas olles ja aknast välja kiigates ei ole enam selget sihti nähagi: kõik on lumme mattunud. Ning seda sajab aina juurde... Ilus on. Ja hea on ka. Isegi, kui tänavu "arge varisege" tuur katoliku kirikus tegemata jäi (kõike ju ka korraga ei jõua, eks?), on mõnus olla. Sest viimaks ometi on ses tööderohkes painavas ajas üks hetk, kus lilhtsalt olla. Ja mõelda. Või siis ka mitte mõelda - võib ju ka nii. K saatis just ühe hää laulu sõnad. Mäletate?

jälle kuskil löövad kerkokellad
hobule leiba velled hellad
tuleb tasa sõita üle silla
karud ja rebased magavad

tuleb sõita läbi metsasihi
keset küla piduehtes on kirik
õpetaja täna peast kõik räägib
sest et käes jõulud ja sündinud ta

kodus päris kuusk ja kõik on kena
tiksub seinakell veel köögis on ema
igal aastal nõnda õhkab tema
tulevad tulevad jälle käes

uksest pistab nina jõuluvana
tore on et üks ja see ja sama
paitab habet naerdes lausub vana
tere jah tere näe jälle käes

Nüüd kaigub Saatpalu hääl kõrvus ja tuju on veelgi lumisem. Lahe! Ja ronweasley'likke pusasid on meil nüüd rohkem kui üks. Lisaks veel üks meeldiv-muhe meenutus sellest, kuidas isa ühtäkki uksest välja tormas ja siis koduste vahenditega jõuluvanaks maskeerununa tuppa tagasi tatsas. Jestas, viimati nägin ma sellist pilti ikka oma kakskümmend aastat tagasi. :) Okei, luuletusi meist eriti välja pigistada tal ei õnnestunud (nagu ka laulusalme), aga see-eest olime me muidu krapsid. Ja Donna andis meie kõigi eest käppa ja kummardas jõuluvanale. Nii pole imestada ema rõõmus ohe, et oh, kui hea, et viimaks ometi on üks jõuluvana, keda Donna ei karda ja kelle peale ta ei haugu... Smaugi igatsus tuli, aga meie kiisumirr on praegu nii kaugel-nii kaugel. Õhtuks oleme jälle tema juures. Ja see on hea. Pärast kuuseoksade ja päkapikumütsidega vehkimist vudis isa jälle minema, teatades, et jõuluvanasid ei ole olemas (ma sain pöördumatu trauma, arusaadav!) ning siis jätkus tants ja trall juba järgmiste söömakäikude man. Huvitav, kui palju sellesse väikesesse organismi (noh, endast ikka räägin) küll ära võiks mahtuda?

Ja tänaste Päris Jõuluimede hulka võib lugeda kogu perekonnaga Eismale vuramise. Sõime aga suppi ja tatsasime mööda võrratute vaadetega piltpostkaarte. Nagu näiteks jäässe mähkunud kivirahnud või jää poolt joonistatud rannajoon... Aga niisama ka lihtsalt lumi jalge all ja kaela sadamas. Liiatigi oli hästi tore sõita pimedas Tartu poole tagasi (okei, autojuht isal see vist eriti meeldiv polnud) - kahel pool teel kõikjal surnuaedade tulekuma saatjaks. Väiksemad jõuluimed hõlmavad laibastunud rotipoegade välja viskamist meie Põhjala maalapi lumemütsiga majakestest, ökopeldikut ning õe mütsikadu... Ah, pikk jutt! :)