Mandlikell, mandlikell, mandli kauge hääl... Jaiks, ma suren! Okei, ma luban endale, et võtan juba lähiajal plaani selle, et eemaldan need tüütud monstrumid oma kurgust. Eile läks juba film peas käima, kuidas ma vihahoos nad ise kurgust välja rebin ja nad vastikult vigisedes mulle rusikaid näitavad ja kombitsaid klõbistavad; seepeale vupsavad käest lahti ja põgenevad diivani alla, kust hakkavad tigedalt sajatama ja piiluma, kuni õhk puhas. Ning öösel tulevad sealtti omavahel sisistades välja kättemaksule. /--/ Ma vaatan vist liiga palju fantaasiafilme. Harry Potter või midagi. Öösel maksis see mulle tõepoolest kätte. Nägin unes, kuidas mingi olematu PÖFFi film tõeluseks sai ja mingid satikad linna vallutasid. Väkk! Ma ei tohi enam magama jääda.
Kaks päeva tõvevoodis on mõjunud hästi minu teadmistele USA popkultuurist ja meediast. Olen vaadanud lihtsalt vahetpidamata seriaali "Seks ja linn" osasid. Olen juba viienda (eelviimase) hooaja alguses. Seik, mis mulle meelde jäi, oli Vogue'i pakutud honorar rahahädas Carrie'le. Nimelt 4.50 dollarit sõna pealt. Ja temalt telliti 500-sõnaline artikkel, mis on enam-vähem 1 A4. Maht, mida meie vuhistame pea iga päev. Aga okei, tegu on Vogue'iga, eks. Tulemuseks on tasu 2250 dollarit. Okei, maksud maha. Ent ikkagi. Kui see Eesti rahasse arvutada, siis selline tasu loomulikult võrdlust ei kannataks (ca 29 000 krooni), ent ka 1:1 suhtes oleks siinses meediaruumis ennekuulmatu, et 500-sõnalise artikli eest kaks tuhhi saaks. Okei, saagem nüüd aru, tegu on Vogue'iga ja tõenäoliselt valiti stsenaariumisse ühe kõige nimekama Vogue'i kaasautori töötasu. Ent - on, kuhu areneda, eks? :)
Talv mis talv. Ja auto sussid on siiamaani vahetamata. Nii pidingi oma märatsevate mandlitega läbi talve tööle vuhisema. Väkk. Aga jänes, mis peas, kaitseb hästi.
0 comments:
Post a Comment