Nüüd ma tean...

Nüüd ma tean, mida Madonna "Hung up" (tänavune enimmüüdud singel maailmas) tähistab. See ütleb selgelt ja üheselt: "Look, bitches! I'm still alive!" Ja lisaks loob see samasuguse tunde kuulajas. Elagu aastalõpp! Eile esilinastunud "Libahundi needus" väärib vaatamist. Esmalt juba Eesti näitlejate plejaadi tõttu, kes filmist läbi astuvad. Teiseks hästi kirjutatud stsenaariumi pärast (Margus Kasterpalu, Ilmar Raag, Rainer Sarnet). Kolmandaks selle pärast, et filmis on oskuslikult kasutatud läänelikku (ei taha otseselt hollywoodilik öelda, sest neid nippe leiab ka teistest koolkondadest) filmiesteetikat - kui midagi peab juhtuma, siis on see öösel. Ja kui peategelane Liina (Katariina Lauk) surnuaeda siseneb, siis on heli- ja visuaalelemendid omal kohal: kriginaga avanev värav ning samal hetkel kõrgustes kraaksatav ronk, näiteks. Või Kersti Kreismanni kehastatud Endla "nõiduslikuks" mängimine. Stseen neetud käsikirjaga Liina korteris (krt, mul on tunne, et ma olen selles korteris olnud - pean paar kõnet tegema) on päris andekas. Humoorikas - seda kindlasti, ent ka oskuslikult lavastatud. Võib-olla tõesti on Endla tegelaskuju Kersti Kreismanni poolt pisut... ülepakutud ja küsitavusi on ka näitlejate valikus (valitud on ju ka neid, kes siiski Vanemuises leiba teenivad: see on teksti alus), kuid kokkuvõttes on see üks tubli tulemus, mille pärast filmiringkonnad ega vaatajad küll häbenema ei pea. Ja palju õnne, M!