Hääd uut!

Nüüd on see siis käes. Piilub juba mitmendat päeva sompus tujus aknast sisse ja teeb nägu, et on uus. Kah mul asi - ise ei suuda päikest välja võluda, aga muudkui nimetab end 2006ndaks. Meile tuli ta oodatult. Metsas. Lume alla mattunud palkmajakeses. Hiiumaal. Vä-ga sheff! Ei midagi erilist, ei midagi harukordset - lihtsalt mõnusmuhedalt ja heade inimestega kaminasse vaadates, lauamänge mängides, saunas käies (ma usun, et sinna ongi koer maetud, miks mul praegu jube nohu on - ehteestlaslikult sai ju saunast lumehange hüpatud... okei, lumeingleid teha ei õnnestunud, sest jääkiht oli lumel kõvasti peal... ent ikkagi) ja lihtsalt olles. Täitsa kurb oli eile hilisõhtul vesisesse pealinna naasta ja mõelda, et oi, kui harva tuleb uitmõtteid, et läheks lihtsalt niisama teise Eesti otsa ja võtaks ühe järjekordse ööpäeva seal vastu. Ehk sel aastal rohkem...
Olgu siinkohal talletatud ka minu tänane meediakommentaar, mis Vikerraadio eetris kõlas. Sarnaseid mõtteid sai pelgalt mõni tund hiljem edasi arendatud ühes Ilmar Raagi ja Hannes Rummiga Kuku "Pressiklubis". :)

Äsja möödunud aastavahetuseks otsustasin koos heade sõpradega sootuks televiisorinääridest loobuda ning minna selle asemel, kui nii võiks end väljendada, kodumaise meedialevi perifeeriasse, Hiiumaale looduse rüppe. Ei internetti, ei toa nurgas surisevat-särisevat televiisorit…
Jah, televiisor iseenesest oli küll olemas, ent käima me seda lükata ei soovinud. Isegi möödunud aastat kokku võtnud ajalehed ja ajakirjad jätsime autodesse. Ärge saage valesti aru, see ei tähenda, et kodumaised telekanalid või trükiajakirjandus poleks aastavahetuseks ja aasta viimaseks päevaseks ülimalt põhjalikult valmistunud. Seesugune väide kõlaks minu kui meedias töötava inimese suus üpris kahepalgeliselt.
Telekanalid olid oma turunduskahurid piltlikult öeldes kahel otsal lõkendama pannud – Kanal 2 rõhus skandaalidele, šokeerivatele mullivannikaadritele ja loomulikult oma tõsielulise «Baari» finaalsaatele, TV 3 rääkis rohkem naljakatest erisaadetest, näiteks miljonimäng, "Hoia ja keela" või muud saated… Ning ETV ei olnud pidanud paljuks suisa aastalõpusaadete flaier trükkida ning see näiteks eelmisel nädalal ilmunud Eesti Ekspressi vahele susata, et teave toredatest aastalõpuprojektidest ikkagi eestimaalasteni jõuaks. See ettevõtmine oli päris naljakas: rahvuskanal peab meenutama lehelugejatele, et me oleme ikka veel olemas, vaadake meid ka aastavahetusel.
Sama põhjalikult ja usinalt valmistus aasta lõpuks ju ka trükiajakirjandus, võttes erilehtedega kokku 2005. aasta olulisimad sündmused. Seltskonnaajakirjandus tegi seda omal moel, kvaliteetajakirjandus muidugi teisel kombel… Maitse asi. Siinkohal meenub ühe hea tuttava poolnaljaga pillatud lause, et aasta jooksul ei pea, näe, lehte lugemagi, saab aasta viimases ajalehenumbris täieliku ülevaate, mis siis ikkagi tänavu toimus.
Siiski tunnistan ausalt, 31. detsembril, nagu ka nädal varem, jõulude ajal, tundsin end ühtäkki sest meediakärast ja ümbritsevast teabefluidumist lihtsalt ülimalt väsinuna. Ning sellest ka sõprade ühine otsus olla sel aastal telepildita…
Ent mingid meediahetked on aastate jooksul tahes-tahtmata siiski traditsiooniks muutunud. Kõlab küll nagu totra vabandusena, miks televiisorit üleüldse vaadata, aga nii see on. Võtame või Eesti Vabariigi presidendi vana-aastaõhtu kõned, milles riigipea kordki aastas peaasjalikult oma rahva, mitte diplomaatilise korpuse ja poliitladviku poole pöördub. Või vähemalt nii peaks see alati olema. Ja nii ei saanud ma selgi korral seal, lumiste metsade keskel peituva maamajakese praksuva kamina juures üle ega ümber soovist tänavugi presidendi aastalõpu kõnet jälgida.
Ma ei tea, oli see otsus õige või vale, ning võib-olla on mu hilisemad järeldusedki seotud aastalõpule iseloomuliku teabekülluse ja –väsimusega, ent nähtud-kuuldud kõne paneb mind küsima, kas igakordsed uusaastatervitused tulevad ikka südamest või on pelgalt kohustuslikud ajatäite hetked?
Siinkohal ei pea ma silmas üksnes mitte neid anonüümseid ja hingetuid olgu-uus-aasta-sul-tore-mobiilisõnumeid, mida mõned inimesed armastavad välja saata korraga kogu oma telefonis leiduvatele kontaktidereale ning mis minugi mobiiltelefoni sel aastavahetusel potsatasid, vaid mulle kui riigi kodanikule olulisemaid pöördumisi ja uusaastasoove.
Täpsustan oma mõtet. Kogu lõppenud aasta jooksul on Eesti ajakirjandus, seeläbi ka eestlased ise üritanud paljudes siseriiklikult olulistes küsimustes saada vastuseid või kommentaare ka meie riigijuhtidelt, eelkõige vabariigi presidendilt – mida arvab tema ühest või teisest Eestis toimuvast asjast: kasvõi pangakelmustest, poliittülidest, kohati suisa jaburaks propagandaürituseks devalveerunud kohalikest valimistest, kuritegevusest tänavatel, looduskatastroofidest, Eesti olukorrast Euroopa Liidus – nüüd, mil esimene euroliidus olemise täisaasta on meie jaoks lõppenud –, aga miks mitte ka suhkrutrahvist …
Olulisi teemasid, millele 2005. aastal keskenduda ja mis on rohkem või vähem Eesti rahva õiglustunnet möödunud 365 päeva jooksul riivanud, näib olevat palju. Ometi polnud loetletud teemad riigipea kümmekonna minutilises kõnes sugugi olulised. Selle asemel rääkis Arnold Rüütel koolinoortest ja meie noorte loodetavasti helgest tulevikust.
Miskipärast ei saa ma noore ja mõtleva inimesena võtta tõsiselt tulevikuheietusi, kui riigi minevik ja olevik sootuks unustatakse.
Võib-olla on meis kõigis peidus see väike silmakirjalikkuseuss, et ega siis koledatest ja kurbadest asjadest nii pidulikul ja pühalikul ajal ei räägita, ent siis pigem küsiksin: kunas veel?
Sest mispärast on riigijuhil õigus õpetada eestimaalasi – perekondi, vanemaid, lapsi – elama, sellal, kui tema enda kolleegid riigi poliitladvikus pakuvad sootuks teistsugust eeskuju, andes eestikeelsele väljendile «ära elamine» hoopis negatiivse varjundi.
Ehk toob alanud 2006. aasta kõigile neile küsimustele vastused. Ja ehk julgeme 363 päeva pärast endale ausamalt otsa vaadata ja tunnistada, mis meiega õigesti, mis valesti. Head uut kahe tuhade kuute, armasad kuulajad!