Saabus sula ja kolmas maailmasõda. Sellise lahenduseni jõudis nimelt eilne "Kahvel", üritades ehteestlaslikult lahata probleemi "islam versus Lääs". Olgu selle kolmanda maailmasõjaga, kuidas on - pealegi, tuginedes Huntingtonile, on see rahvusvaheline kultuurikonflikt juba ammu käes; nüüd on vaid aja küsimus, mil see Iraagi sõda ja piirkonna väidetav "vabastamine" kogu islamiilmal lõplikult ära viskab, sest oma adumatu sõnavabaduse kisa ja Muhamedi karikatuuriilmutustega on Taani lühinägelik Jyllands-Post seda soovi veelgi õhutanud. Küll aga ei saa ma mööda vaadata Kiuri-Hannese hämmastavast pealiskaudsusest oma intervjuude ülesehitamisel. Alati on sildistamine ju kõige lihtsam: siis on igal viimsel kui idioodil ka selge, et see on Selline, sina suhtu nüüd temasse Selliselt. Palun väga, koos Eesti Päevalehe peatoimetaja Priit Hõbemäega andis Aarma-Võrno ees justkui "aru" keegi moslem Kristi Ockba, üks äärmiselt sümpaatne ja erudeeritud piiga, kelle ainus tituleering oligi: moslem. Justkui ei teeks see Krista mitte midagi muud, kui suhestuks ühiskonnaga ööpäevaringselt moslemina. Huvitav, miks siis Hõbemägi "pääses" ametinimetusega, mitte ei leidnud ma tema nime alt tiitlit "kristlane", "pagan", "ateist" vms (ma tõesti ei ole kursis EPLi peatoimetaja usuliste veendumustega). TV 3 "Seitsmesed uudised" püüdsid mõne aja eest vähemalt natukenegi laiendada Dajan Ahmeti sotsiaalset rolli, rääkides ikkagi muhameedlasest näitlejast jne. Kuigi ega seegi intervjuu eriti põhjendatud ei olnud.
Mis sellel meedial küll nende valverollide ja stereotüüpidega on. "Tere, sina oled Kristi. Sina oled moslem. Räägi meile nüüd, mis neil seal viga on. Vastuta nende eest." Ega Hõbekal ses mõttes ju paremini ei läinud: "Tere, sina oled Priit. Sina oled lehejuht. Mis neil taanlastel viga on. Vastuta nende ajakirjanike eest." Äkki peaks "Kahvli"-suguste ajakirjandusvõhikute jaoks andmebaasi koostama - valveARST, valveMOSLEM, valveHULL, valveHETERO, valveHOMO, valveKURIKAEL jne. Nemad muudkui aga kutsuvad ja esitavad samas stiilis küsimusi: "Teie olete homo/pätt/ahisatav/neeger, no, rääkige nüüd kõik südamelt ära, esindage nüüd endasuguseid, te ju olete kõik ühesugused, eksole..." ja nii edasi.
Sellist kräppi ma tõepoolest Eesti ajakirjanduses näha enam ei taha. Lisaks kaldub mu isiklik poolehoid viimases lahvatanud tülis tahes-tahtmata islamiusuliste poole, sest nende aastatuhandete pikkused usulised veendumused ja tõekspidamised on tugevam argument, kui mingi ajalehe kultuuritoimetuse soov pisut avalikkust provotseerida. Saate aru - kultuuritoimetus, kus võiks ju selles küsimuses eriti haritud inimesed töötada. Elagu kultuuriajakirjandus, kellele on "kunsti nimel" kõik lubatud - ka kaaskodanike halvustamine? Hea, et näiteks BBC juhtkond on avalikult välja öelnud, et sõnavabadus ei tähenda kõige, mis sülg suhu toob, avaldamist, vaid annab sulle vaid võimaluse ja loa seda teha. Nüüd on toimetuslike (ja inimlike) valikute küsimus, mida siiski publitseeritakse. Nii palju praeguseks ajakirjandusest, religioonist ja kultuurikonfliktist.
0 comments:
Post a Comment