Kui juba meediast rääkimist alustasin, siis ei saa ma jätta kulme kergitamata ka eilses Eesti Ekspressis avaldatud Mihkel Kärmase väite peale, et rahvas tahab rikastest lugeda: "Mul on otse öelda kehv tunne, kui ma pean ootele jätma loo, kus ma näen, et inimesel on adekvaatne probleem, ent see ei ole nii provokatiivne kui miljonäri sigakallis sportauto või see, kuidas ta nutikalt makse vältis." Mulle tundub, et see on pisut iganenud arusaam oma lugejatest. Selle sigakalli auto saaksin ma ju ka SLÕL-ist või Kroonikast kätte, EE ei peaks end küll sellega välja vabandama, et rahvas tahab Marbella rikastest ju lugeda, eks rääkime siis neist, mitte Tegelikest Asjadest. Et ma eile ei jõudnud töö juures Ekspressi süüvida, läksin Stockmannist läbi ning ostsin selle endale. Kahjuks pean möönma, et see oli viimaste aastate mõttetuim ost, sest väljaanne oli kaanest kaaneni täis selle rikka elu ja tolle rikka elu ning kuidas ikka tema rikkaks sai ja kuidas tema rikkaks sai... Ainsaks "päästjaks" oli Mele vahva lugu Kopenhaagenist ning kohtumisest vastuolulise imaami Ahmed Abu Labaniga.
Aga häid elamusi on ka. Näiteks ETV eileõhtune Lloyd Newsoni muusikafilm "Elu hind", mis hilisest kellaajast hoolimata mind oma võimsuses lõputult vaimustas. Kahju, et tõelised kultuurielamused nii öösel peavad eetris olema. :)
0 comments:
Post a Comment