13. mai, kell 23.22. Oleme end City Plaza Athens nimelise hotelli toas suhteliselt unne prantsatanud. Võiks ju imestada, et mis see siis nüüd tähendab – ole siis Ateenas ja roki täiega! Aga tõesti, kui lennuk startis Tallinnas kell 8 hommikul ning kohal tuli nagu ikka olla varem, siis võtab see tramburaitamine ühe päeva kohta ikka läbi küll. Akna taga siin Ateena kesklinnas kostub jõmistamine niikuinii selgelt – nagu meenutas SL Õhtulehe fotograaf Mati Hiis olümpiamängude-aega, siis võib arvata, et Omonia väljaku lähistel ei lõppe pidu kunagi. Nii keerasin endale just kõrvaklapid pähe ja panin Bob Sinclairi „Love Generation’i“ voogama. Kohe parem hakkas. ?
Unine päev algas muidugi põnevalt. Ma ei saa midagi sinna parata, et mul on põnev vaadata, kuidas kollased konkurendid koos meiega kuidagi õhku tõusta ei saa, sest üks neist – see piletite omanik – on otsustanud lennu sisse magada. Kas ma võin kas või kergelt muiata? Aitäh! Nii me siis lendasime kolmekesi ja tiksutasime peagi ohtrate kohvidega Prahas aega parajaks… Kuigi ma lubasin, et panen homme saabuvatele Eesti ajakirjanikele nii konspiratsiooni mõttes Walkeri pubisse esimese laua alla väikese tervitussõnumi, jätsin selle tegemata. Ega julgenud isegi puidust toolile sõnumit kraapida. Noh, a la „Vova bõl sdjes“ või midagi muud sellist.
Kui te olete Ateenas käinud, siis teid muidugi ei üllata see siniselge saabumine, aknast vaade paralleelselt lennusihiga mööduvale Apenniini poolsaarele. Ent mina lihtsalt vaatasin ja hoidsin hinge kinni, sest pilt Itaalia saabast Aadria mere rannikul oli lihtsalt imeline. Rääkimata maandumisest selgepiirilistest mägedest ümbritsetud Ateena lennuväljal. Oh. Hea hakkas. Kui tunnipikkuse metroosõidu järel muidugi liftiga Victoria väljakule tõusime, meenus hetkeks taas kaader AbFab‘ist – seesama, kus Edina ja Patsy Marokosse jõuavad ning Saffy kõrvalt kuumusest kopsti! kokku kukuvad. Hehe. Ent ilm on ikkagi petlik: niipea, kui päike silmapiiri taha vajub, jahtub õhk ning ilma sooja fliisita ei saakski enam hakkama.
Lauluvõistluse orgunniga on muidugi nagu ikka lõunamaades – üks ei tea, teine ei näe, kolmas ei kuule ja neljas jookseb vabandades viiendat otsima. Pärast tuleb välja niikuinii, et viies ei oska inglise keelt ning helistada tuleb kuuendale. Ja nii edasi. Ateen aolümpiakompleksil puudusid igatahes igasugused viited sellele, kust me küll akrediteerimise tehtud võiksime saada. Pärast kolmveerandtunnist tiirutamist ja korvpalli sisehalli ühest otsast tagasi saatmist leidsime õige augu üles… Ning jõudsime niimoodi sisehalli selle sama otsa juurde tagasi. Ainult et teiselt poolt tara. Oli siis tõesti palju palutud, et meid oleks juba siis õigesse kohta juhatada, kui me selles Õiges Kohas juba olime…? Ju vist. Ma ütlen – lõunamaade asi. Kuulsin, et nädala algul saabunud euroklubi aktivist Ivar Laev koges samasugust juhmust ja tralli, mistap nõustun temas tärganud emotsiooniga – ai, kurat, kui saaks, lööks kedagi! Vähemalt toimivad siin shuttle-bus’id. Okei, pisut veidralt, sest saa sa nüüd aru, mis on „ametlik hotell“ (kus meie peatume) ja „ametlikum hotell“, kuhu bussid sõidavad. Ah, ega ma kurvasta: tagasiteel jõudsime heita esimese pilgu Akadeemiale ning vanalinnale – Akropolile. Võimas. Ühest pilgust ei piisa, tõttame sinna peagi tagasi… ‚Hingemattev‘ pole sugugi liialdatud adjektiiv. Nii, nüüd tümpsib kõrva rumeenlane. Tundub, et aeg on tänane jutupaunik kinni panna.
0 comments:
Post a Comment