Gatwick Airport
Kell on 17.30 ning käes on boarding-time… Estonian Airi väljumisest pole ei kippu ei kõppu. Mis toimub? Tõepoolest ei taha uudiseid Eesti Õhu-puudusest. Ent selgemaks saab, et kell 18 lend nüüd küll ei välju.
***
Kurat, kell on nüüd juba 17.40.
***
Kui olukorda Gatwicki infoletist uurida, kehitavad nad muidugi õlgu ja soovitavad infotelefonile helistada. On isegi nii lahked, et ulatavad tülpinud koonuga sulle mingi telefoniromu. Infopiigade töö, nagu selgub, on hoopis teistele, juba väga kaua aega hilinenud lendude reisijatele toidutalonge ehk vautšereid välja jagada.
Teisel pool jääb liin aga tummaks. Hilinemine on juba selge. Veerand tundi enne kavandatud väljumist ilmub viimaks ka lahkuvate lendude tabloole õnnetu teadaanne: pealeminek väravast 37. Sellesse väravasse jõuab orienteeruvalt paarikümne minutiga. Jookseme. Väravas on selge, et lend lükkub veelgi. Esmalt siis pool tundi… Ainus ruuporitesse lastav teaadanne on niikuinii "For security reasons…"
***
Lahkume täpselt tund hiljem. Aga ärge arvakegi, et Estonian Airi lennukiga. See on hoopis tundmatu märgistusega asenduslennuk - meid pardale juhtiv kollases helkurvestis härrasmees teatab pärimise peale, et Eesti Õhk ei saanud oma lennukeid õigeaegselt kätte... Mida iganes see siis ka ei tähendaks. Peagi selgub, et tegu on t ü r k l a s t e lennufirma INTER Airlines käulaga. Sõna otseses mõttes käulaga - see õnnetu Fokker 100 (loomulikult mitte Boeing) on küll oma hiilgeajad üle ja ära elanud. Narmendab siit-sealt kui põrguline. Pardakaart teatab sõbralikult "Kendi emniyetiniz icin", mis peaks siis täiesti rahu sisendavalt tähendama "Teie turvalisuse huvides". Mai äss! Eriti piinlik on muidugi see, et väljast INTER Airlines kirjadega lennukinässaka toolidele on tõmmatud Estonian Airi peatoekatted ning Türgi personal teatab kogu aeg, kuivõrd tore on neil meid Estonian Airi pardal tervitada. Mai äss ruudus! Meie sihtkohaks teatavad püüdlikult naeratavad türklased kogu aeg "Tölin äpot" ning justkui selle kinnituseks ja meis rahvustunde äratamiseks serveerivad nad mingit Eesti mullivett ja pakuvad sändvitshi kõrvale. Ma olen igatahes väga tige. Fokker on muidugi tubli, kahandades hilinemise õhus vähemasti pooletunniseks. Muuseas, pilootide nimed kõlavad ühe Türgi stjuuardi interpreteeringus justkui "Obi, Wan ja Kenobi", aga mine sa tegelikult tea...
Ning Estonian Air - kui ka keegi teist seda lugema juhtub -, olge nii armsad, pange oma mängulennukite putka kinni. Või nimetage end ümber Zambia Airlines'iks. Lihtsalt häbi on, et te Eesti riigi nime oma idiootlikus äriplaanis lörtsite.
29.6.06
London 2
Gatwick Express, 28. juunil pärast kella kolme pärastlõunal.
Kohtumine venib. Aga see ei ole tegelikult uudis ja ega keegi sellest seepärast suurt numbrit ei tee. Vaid Rootsi Jens Aftenpostenist vaatab pidevalt oma käekella ja seejärel lakke, arvutades midagi usinalt. Hiljem selgub, et Aftenposteni-Jensil on ilmtingimata näha kell neli algavat mängu, brasiillased gaanalaste vastu. Lisaks minu vasakul käel veepudelite ette potsatanud rootslasele on ümarlauarüütleiks üks daam Hispaaniast – naine, kes on valmis jalgpalli maapõhja kiruma ning pole ka ime, sest ta abikaasa otsustas kuuks ajaks lihtsalt Saksamaale oma jalgpallimeeskonnale kaasa elama sõita –, kenake belglane, kel huulil selline vahva prantsuskeelne inglise keele aktsent, laia naeratusega, aga kahtlaselt ninnutav häälega ja rääkides oma silmi pööritav Norra nooruk ning seejärel ka üks iiri piiga, kelle ainsaks mureks saab peagi algava vestlusringi jooksul üksnes see, kas näitlejail võiks olla mingeidki sidemeid Iirimaaga. Üllatus-üllatus, enamikul on suguvõsas vähemalt mingi iiri liin. Aga loomulikult ei mäleta nad väga täpselt, kust nad ikka kõik täpselt pärit on. Ironiseerin tõenäoliselt sellepärast, et väljend "puhastverd ameeriklane" on mulle alati nalja teinud. Ma arvan, et nendeks võivad end vist vaid indiaanlased nimetada.
Lõbus on seegi, mille pinnal tekib võõrkultuuri esindavatel ajakirjanikel esimene suhtluskontakt. Need on need samad veepudelid. Klaasist ja suured, mistap meenutavad pisut viinapudeleid. Alkohol on vist ajast aega inimesi ühendanud ning nii tunnistabki rootslane, et tema arvates on need viinapudelid. Küsin teeseldud üllatusega, et kas need siis polegi. Algab lõbus aasimine põhjaeurooplaste aadressil – on ju selge, et külmakraadides ongi su parimaks sõbraks viin. Belgia kenake pistab siis, et nende riigis juuakse viina niikuinii nagu vett. Ning seejärel toob Aftenposten, kes, nagu ma hiljem kuulen, on ka aastakese Ameerika Ühendriikides elanud, vahva semantilise paralleeli vene keelest, kus viin ja vesi ongi põhimõtteliselt üks ja seesama. Erinevus on ju vaid ühes tähes: vod(k)a ehk viin on vaid pisut k-angem. Nagu K-ohuke. Ei hakka seda nalja neile rääkima. Jää eri kultuuride vahel on sulanud ning alkohol, paraku sedapuhku küll ilma tarbimata, on rahvad tuttavaks teinud.
***
Kui täna hommikul end Paddingtoni hotellitoas viimaks üles vinnan ja teleri käima lükkan, satun ühe huvitava uudisloo peale. Huvitava… Ent kokkuvõttes üllatuslikult häiriva. Uudislugu edastav ajakirjanik on jõudnud Petersborugh’sse ja raporteerib ühelt vaikselt tänavalt lugu Ida-Euroopa, eelkõige Poola immigrantidest. Ning see lugu on tegelikult kõike muud kui uudis. See on vägivalda ja vihkamist täis vahendus, mis mind kui välismaalast tõsiselt pahandab. Ajakirjanik alustab lugu viktoriaanlike majakeste rea eest, rääkides sellest, kui mõnusad on need väikesed tänavakesed, kus aastakümneid elanud perekonnad oma asju ajavad, kus õhus levib kogukonna vaim ning kõik tunnevad kõiki. Ta viipab ühel aialapil kõpitsevale hallipäisele prouale, hüüdes üle aia: "Hey, Joyce! How are you doing this morning?" ning teeb oma jutustuses pärast daami sõbralikku lehvitust kannapöörde. Ta laseb kaameramehel end teise nurga alt võtta ning näidata nüüd pilti teisel pool teed. "Mis meil aga siin on!" röögatab ajakirjanik dramaatiliselt ja kutsub kaamera lähemale. Ta kurdab, kuidas neis rahumeelsete inglise perekondade elamutest vaid üle tee asuvates majades elavad täiesti uued ja tundmatud näod. Ja mitte üksi või kaksi. Suisa seitsmekesi: pead-jalad koos! Ning toodavad liiga palju prügi – selle tõestuseks tõstab ajakirjanik enda kõrval seisva prügikonteineri kaane üles ja näitab sealt välja pungitavaid musti prügikotte. Kohutav jultumus, eksole?! Edasi liigub reporter koos kaameraga sama maja sisehoovi, kus teda ootab järgmiste konteinterite kõrval keegi liberaaldemokraat. Sõnum on selge: ehkki valitsus kinnitas euroliidu laienemisel elanikele, et immigrantide vool tõuseb mõnevõrra, olevat sisserände arv juba 28 korda suurem kui lubatud. Põhiliselt tullakse Ida-Euroopast. Eelkõige Poolast.
Kurat, see ajas küll vihale. Mida te hädaldate, kui tegelikult tullakse teie riiki ju tööle, armsad viktoriaanlike murulapikestega inglased. Selline fierce reporting hämmastas mind.
Euroliidu teema tuletab mulle meelde eileõhtust ööbussivestlust Markoga, kui kolmekesi kärtspunaste seintega Ghetto Clubist lahkusime, et kodu poole ujuda. Arutasime tema magistritöö teemat ja seda, miks Balti riikides, eelkõige aga Lätis ja Eestis oli toetus euroliiduga liitumisele, aga ka hiljem püsinud liidule endale hämmastavalt madalana. Mina põhjendasin seda meedia enda tegemata jätmisega – eelkõige ei tunne nad ise teemat, sest pole viitsinud, suutnud süüvida. Teisalt ei ole nad enda kokku viitsinud võtta, et oma auditooriumile teavet jagada. See kõik tuletas mulle meelde Peeter Vihalemma ja avaliku arvamuse loenguid ülikoolis. Üks olulisi termineid selles aines on ‚avaliku / auditooriumi arvamuse polariseerimine‘. Ent see eeldab tõsist tööd, meedial eelkõige endaga. See peab olema läbimõeldud ja intensiivne käsitlus, mis meil paraku liitumise eel tegemata jäi. Nii praemegi Eesti „omas mahlas“ ega tea suurt midagi, mis samasse liitu kuuluvates riikides toimub. Ja ega väga ei tahetagi ju teada. Ent kui ma mõttetiivad olin juba lendu lasknud, ilmus mu vaimusilme ette üks pire pedagoogi nägu – ütleme näiteks briti pedagoogi nägu –, kes tuleb eestlastele maailma asjadest rääkima. Kui ta aga kohaliku olukorda adub, kraaksatab ta häbenematult kõvasti ja pahuralt – kui vaja, siis igas võimalikus uudistesaates: „Näh, ja arvamus on neil siin kah puha polariseerimata!“ Endal hakkas väga naljakas.
Kohtumine venib. Aga see ei ole tegelikult uudis ja ega keegi sellest seepärast suurt numbrit ei tee. Vaid Rootsi Jens Aftenpostenist vaatab pidevalt oma käekella ja seejärel lakke, arvutades midagi usinalt. Hiljem selgub, et Aftenposteni-Jensil on ilmtingimata näha kell neli algavat mängu, brasiillased gaanalaste vastu. Lisaks minu vasakul käel veepudelite ette potsatanud rootslasele on ümarlauarüütleiks üks daam Hispaaniast – naine, kes on valmis jalgpalli maapõhja kiruma ning pole ka ime, sest ta abikaasa otsustas kuuks ajaks lihtsalt Saksamaale oma jalgpallimeeskonnale kaasa elama sõita –, kenake belglane, kel huulil selline vahva prantsuskeelne inglise keele aktsent, laia naeratusega, aga kahtlaselt ninnutav häälega ja rääkides oma silmi pööritav Norra nooruk ning seejärel ka üks iiri piiga, kelle ainsaks mureks saab peagi algava vestlusringi jooksul üksnes see, kas näitlejail võiks olla mingeidki sidemeid Iirimaaga. Üllatus-üllatus, enamikul on suguvõsas vähemalt mingi iiri liin. Aga loomulikult ei mäleta nad väga täpselt, kust nad ikka kõik täpselt pärit on. Ironiseerin tõenäoliselt sellepärast, et väljend "puhastverd ameeriklane" on mulle alati nalja teinud. Ma arvan, et nendeks võivad end vist vaid indiaanlased nimetada.
Lõbus on seegi, mille pinnal tekib võõrkultuuri esindavatel ajakirjanikel esimene suhtluskontakt. Need on need samad veepudelid. Klaasist ja suured, mistap meenutavad pisut viinapudeleid. Alkohol on vist ajast aega inimesi ühendanud ning nii tunnistabki rootslane, et tema arvates on need viinapudelid. Küsin teeseldud üllatusega, et kas need siis polegi. Algab lõbus aasimine põhjaeurooplaste aadressil – on ju selge, et külmakraadides ongi su parimaks sõbraks viin. Belgia kenake pistab siis, et nende riigis juuakse viina niikuinii nagu vett. Ning seejärel toob Aftenposten, kes, nagu ma hiljem kuulen, on ka aastakese Ameerika Ühendriikides elanud, vahva semantilise paralleeli vene keelest, kus viin ja vesi ongi põhimõtteliselt üks ja seesama. Erinevus on ju vaid ühes tähes: vod(k)a ehk viin on vaid pisut k-angem. Nagu K-ohuke. Ei hakka seda nalja neile rääkima. Jää eri kultuuride vahel on sulanud ning alkohol, paraku sedapuhku küll ilma tarbimata, on rahvad tuttavaks teinud.
***
Kui täna hommikul end Paddingtoni hotellitoas viimaks üles vinnan ja teleri käima lükkan, satun ühe huvitava uudisloo peale. Huvitava… Ent kokkuvõttes üllatuslikult häiriva. Uudislugu edastav ajakirjanik on jõudnud Petersborugh’sse ja raporteerib ühelt vaikselt tänavalt lugu Ida-Euroopa, eelkõige Poola immigrantidest. Ning see lugu on tegelikult kõike muud kui uudis. See on vägivalda ja vihkamist täis vahendus, mis mind kui välismaalast tõsiselt pahandab. Ajakirjanik alustab lugu viktoriaanlike majakeste rea eest, rääkides sellest, kui mõnusad on need väikesed tänavakesed, kus aastakümneid elanud perekonnad oma asju ajavad, kus õhus levib kogukonna vaim ning kõik tunnevad kõiki. Ta viipab ühel aialapil kõpitsevale hallipäisele prouale, hüüdes üle aia: "Hey, Joyce! How are you doing this morning?" ning teeb oma jutustuses pärast daami sõbralikku lehvitust kannapöörde. Ta laseb kaameramehel end teise nurga alt võtta ning näidata nüüd pilti teisel pool teed. "Mis meil aga siin on!" röögatab ajakirjanik dramaatiliselt ja kutsub kaamera lähemale. Ta kurdab, kuidas neis rahumeelsete inglise perekondade elamutest vaid üle tee asuvates majades elavad täiesti uued ja tundmatud näod. Ja mitte üksi või kaksi. Suisa seitsmekesi: pead-jalad koos! Ning toodavad liiga palju prügi – selle tõestuseks tõstab ajakirjanik enda kõrval seisva prügikonteineri kaane üles ja näitab sealt välja pungitavaid musti prügikotte. Kohutav jultumus, eksole?! Edasi liigub reporter koos kaameraga sama maja sisehoovi, kus teda ootab järgmiste konteinterite kõrval keegi liberaaldemokraat. Sõnum on selge: ehkki valitsus kinnitas euroliidu laienemisel elanikele, et immigrantide vool tõuseb mõnevõrra, olevat sisserände arv juba 28 korda suurem kui lubatud. Põhiliselt tullakse Ida-Euroopast. Eelkõige Poolast.
Kurat, see ajas küll vihale. Mida te hädaldate, kui tegelikult tullakse teie riiki ju tööle, armsad viktoriaanlike murulapikestega inglased. Selline fierce reporting hämmastas mind.
Euroliidu teema tuletab mulle meelde eileõhtust ööbussivestlust Markoga, kui kolmekesi kärtspunaste seintega Ghetto Clubist lahkusime, et kodu poole ujuda. Arutasime tema magistritöö teemat ja seda, miks Balti riikides, eelkõige aga Lätis ja Eestis oli toetus euroliiduga liitumisele, aga ka hiljem püsinud liidule endale hämmastavalt madalana. Mina põhjendasin seda meedia enda tegemata jätmisega – eelkõige ei tunne nad ise teemat, sest pole viitsinud, suutnud süüvida. Teisalt ei ole nad enda kokku viitsinud võtta, et oma auditooriumile teavet jagada. See kõik tuletas mulle meelde Peeter Vihalemma ja avaliku arvamuse loenguid ülikoolis. Üks olulisi termineid selles aines on ‚avaliku / auditooriumi arvamuse polariseerimine‘. Ent see eeldab tõsist tööd, meedial eelkõige endaga. See peab olema läbimõeldud ja intensiivne käsitlus, mis meil paraku liitumise eel tegemata jäi. Nii praemegi Eesti „omas mahlas“ ega tea suurt midagi, mis samasse liitu kuuluvates riikides toimub. Ja ega väga ei tahetagi ju teada. Ent kui ma mõttetiivad olin juba lendu lasknud, ilmus mu vaimusilme ette üks pire pedagoogi nägu – ütleme näiteks briti pedagoogi nägu –, kes tuleb eestlastele maailma asjadest rääkima. Kui ta aga kohaliku olukorda adub, kraaksatab ta häbenematult kõvasti ja pahuralt – kui vaja, siis igas võimalikus uudistesaates: „Näh, ja arvamus on neil siin kah puha polariseerimata!“ Endal hakkas väga naljakas.
London...
27. juuni keskpäev, kõhuli Hyde Parki murul
Londonisse on alati õdus saabuda. "We are now approaching to London, Victoria station," kõlab lennujaama kiirrongi kõlaritest kuidagi tuttavlikult ja soojalt. Justkui oleks sel häälel täita linna ees tähtis kohustus - tervitada iga veerandtunni tagant sadu ja sadu turiste, kes suurlinna voolavad… Et siis seejärel teadmata suunas haihtuda.
Sellepärast mulle siinsed rongid, eelkõige aga allmaaraudtee meeldibki: sa vaatad enda vastas istuvaid ja rongirütmis kaasa nõksuvaid inimesi ja võid jäädagi pead murdma selle üle, kes nad on, kuhu nad lähevad ja mida nad oma elust mõtlevad. Tallinna ühistranspordis ei koge ma seda kunagi. Võib-olla seepärast, et sa lihtsalt tead, et ega sealseil sõitjail eriti suurt valikut ei ole: buss, troll või tramm algab ühes punktis ja lõppeb teises. Londoni allmaaraudtee kümned ristumis- ja lõikumiskohad annavad aga maa alla hüppajaile võimaluse sõita läbi tuhandeid kombinatsioone, kasutades pimeduses kulgevatel liipritel kihutavaid vaguneid vaid horisontaalselt liikuvate treppidena. Nagu lennujaamas. Nii nad hüppavadki näiteks Covent Gardenis peatuval Piccadilly liinil rongile, loksuvad siis Piccadilly Circusele, seejärel võtavad Harrow & Wealdstone’i suunas kaduva Bakerloo liini ja hüppavad Paddingtonis taas maha. Ning kui tahavad, põrutavad sealt samast roosa liiniga näiteks Hammersmithi. Samahästi võivad need mõtetesse vajunud ja rongipingil süvenenult oma kriminulle lugevad linlased aga kasutada lugematul hulgal teisi ümberistumisi.
Ja see teebki allmaaraudtee minu jaoks põnevaks. (Üks lõbus maamesilane saabus ühtäkki murul lebavale iBook’ile ukerdama… Oeh, ja potsti! kukkus ekraanilt alla. No, mis sa, jobuke, arvad, et tegu on mingi üliolulise lilleõiega või? Miskipärast talle pildistamine ei meeldi – niipea, kui üritan teda tabada, otsustab ta areenilt lahkuda…)
Londoniga on seotud veel teinegi emotsioon: kümned ja kümned lõhnad, mis veel enne ninna jõudmist tohututes värvingutes segunevad. Nii lööb mulle Victoria Stationis väljapääsu suunas minne ühtaegu ninna seebipoe Lush! mõrkjasmagusate seebitükkide virvarr, kui ka seal samas kõrval oma kebabi sussutava türklase kätetöö. Keskjaamast väljudes tabab rändurit aga tuttavlik sombuilm. Miks ma vihmavarju koju jätsin, käib peast mõte läbi. Justkui ma ei teaks, et see siin nii on. Hea küll, praegu Hyde Parkis lesides ja endasarnaseid ajaviitjaid silmitsedes on ilm ikka jumalik: päike kuumab selga ja paneb mind pead murdma, miks ma küll lühikesi pükse hotellis jalga ei pannud. "Mis sa siis mõtled, Wimbeldon algas ju," meenub mulle Kareli eilne sms – õige kah, ega siis tennisehooajal ei saagi ilm ühesugune püsida.
Siin-seal murule endale puhkenurgad rajanud inimgruppe on tore jälgida. Ühe lähedal kasvava puu all on end külili keeranud teksade ja tumesinise, kirja "68" kandva t-särgiga pisut kogukam punapäine mees, kes vahetevahel puid põrnitsedes midagi pastakaga vihikusse üles tähendab. Tema kõrval peatuvad viivuks kaks mustas jakis pikajuukseliset piigat – just sellised, keda võiks hästi ette kujutada meie ööklubides ringi rokkimas –, kes valimatult enda ümber ja teineteisest pilte klõpsivad. Heh, turistid! Niipea, kui piigad on diagonaalis üle Hyde Parki jalutades silmist kadunud, tatsab Speakers' Corneri nurgaväravast sisse tanktopis ja süsimustade tanksaabastega neeger, pilk peidetud laiade päikeseprillide taha ja ainsaks heledaks elemendiks enda küljes iPodi helevalged kõrvaklapijuhtmed, leiab siis hetkega ühe vaba platsi ja potsatab üpris äraseletatud näoga sinna istuma. Et päike aga eriliselt kirkaks on kiskunud, vantsib ta mõne minuti pärast hoopis villu. (Muuseas, õhtul põrkun ma sama mehemürakaga juba ööklubis!)
Tegelikult on ju tööpäev ja sestap on rahvastki pargis vähevõitu. Nii on usinamaiks jõuks pargis hoopis erkkollaste vestidega pargitöölised, kes neljarattalise pargisõidukiga siia-sinna uhavad, aeg-ajalt vaid selleks peatudes, et teineteisega juttu puhuda ning siis edasi vurada. Isegi tuvid on kuidagi südasuviselt laisad ega klooguta inimparvede vahel anuva näoga ringi. Tore! Pärast Ateena tuvisid on mul neisse ka suhteliselt raske rõõmuga suhtuda. Siis, kui argressiivne tuvikari mu suvlaki, sellise kebabivõileiva Victoria Square’il istudes nahka oleks pannud. Tiibadega rotid, mitte tuvid! Ahh, tööpäev! Mul on aeg minna…
13.45 Park Lane 53
Hyde Parki ääristava Park Lane’i mainekas hotellis The Dorchester kogunevad ajakirjanikud n.ö Hospitality Room’i. Kogu õhustik meenutab tõttöelda filmi "Notting Hill", kus Hugh Granti tegelaskuju William satub ühtäkki filmikompanii korraldatud pressipäevale, ehkki tegelikult tahaks ta lihtsalt Julia Robertsi mängitud Annat natuke lähemalt tundma õppida. Ainult et mul pole kellelegi lilli tuua. Ka ei pea ma vabandavalt lauanurgal lebavate ajakirjade suunas kiikama, et sealt siis Horse and Hound maha veerida. Postimees käib küll.
Tuba on üpris pahupidi – valgete linadega kaetud laudadel on läbisegi tühjad veeklaasid ja poolikud pudelid, võileivakuhila vahelt kiikav majoneesikauss on kohmakalt kreenis ning friikartulid lihtsalt näevad külmad välja. Isegi kristalljalaga laualambi kuppel on viltu, meenutates tuulises ilmas edasi rühkiva naise kübara asendit. Assistendid sebivad ringi ("Do we have Jens from Aftenposten? Splendid! Marvellous! Fantastic!" hüüatab üks mustanahaline kahemeetrine telefääg ja kaob siis rahva seast leitud süüdlaslikult naeratava Jensiga sviidi number 140 tagatubadesse), lastes üle Euroopa kohale sõitnud ajakirjanikel munavõileibu pugida ja kokakoolat juua.
Peaasi, et neil oodates igav ei oleks – lugegu aga pressimaterjale ja valmistagu küsimusi ette. Kui küsitlusring ehk ümarlaud algab, peaks kõik minema kui konveieril: sina istud paigal ja filmistaarid su ees muudkui vahetuvad, vudides ise toast tuppa. Heh! Ise on nad aga meile teatamata vahetusi teinud ja toonud Justin Chambersi ka zhurnalistide ette. No, kas ma peaksin tema tausta nüüd välja mõtlema või, kihvatab peas. Hea, et lakooniline pressimaterjal teatab: leiti Pariisist ja sattus aluspesumodelliks. Okei. Vajalik info, head lugejad. (Hiljem saan siiski teada, et Chambers liitub seltskonnaga nende järgmises peatuspaigas Monte Carlos.)
Taustal mängivast telerist, tegelikult rohkem küll DVD-mängijast algab "Grey anatoomia“ järjekordne osa. Ja hoolimata sellest, et ma telepilti ei näe, tean, et tegu on selle sarjaga. Võib-olla tuleb see suurepärasest soundtrack’ist, mis sarjale külge on poogitud. Aga võib-olla ka sellest, et sari algab laulureaga „Life’s too short…“ Ha-haa, väga kaval. Huvitab, kas ma võin küsida mõnelt näitlejalt, hmm, I wonder, how short life exactly is? Ja siis mängin Patsyt AbFabi jõulueris, kes lihtsalt suures plaanis intervjueeritavat kuulates nii ägedasti noogutab, et lakktukk kohe-kohe salatisse potsatab. Okei, tegelikult ei pea neid näiteid sugugi briti telehuumorist otsima. Sama jabur oli ka Marica Lillemets oma majandussaadetega, pikkides intervjuudele vahele enda noogutavaid plaane.
Minust on pressimaterjalides miskipärast härra Mimets saanud. Kui puuduvale a-le tähelepanu juhin, vabandab akrediteerimislaua neiu laia naeratusega ning lisab a. Mu eesnimele. Nüüd ma olen Andria Mimets. Lahe!
Londonisse on alati õdus saabuda. "We are now approaching to London, Victoria station," kõlab lennujaama kiirrongi kõlaritest kuidagi tuttavlikult ja soojalt. Justkui oleks sel häälel täita linna ees tähtis kohustus - tervitada iga veerandtunni tagant sadu ja sadu turiste, kes suurlinna voolavad… Et siis seejärel teadmata suunas haihtuda.
Sellepärast mulle siinsed rongid, eelkõige aga allmaaraudtee meeldibki: sa vaatad enda vastas istuvaid ja rongirütmis kaasa nõksuvaid inimesi ja võid jäädagi pead murdma selle üle, kes nad on, kuhu nad lähevad ja mida nad oma elust mõtlevad. Tallinna ühistranspordis ei koge ma seda kunagi. Võib-olla seepärast, et sa lihtsalt tead, et ega sealseil sõitjail eriti suurt valikut ei ole: buss, troll või tramm algab ühes punktis ja lõppeb teises. Londoni allmaaraudtee kümned ristumis- ja lõikumiskohad annavad aga maa alla hüppajaile võimaluse sõita läbi tuhandeid kombinatsioone, kasutades pimeduses kulgevatel liipritel kihutavaid vaguneid vaid horisontaalselt liikuvate treppidena. Nagu lennujaamas. Nii nad hüppavadki näiteks Covent Gardenis peatuval Piccadilly liinil rongile, loksuvad siis Piccadilly Circusele, seejärel võtavad Harrow & Wealdstone’i suunas kaduva Bakerloo liini ja hüppavad Paddingtonis taas maha. Ning kui tahavad, põrutavad sealt samast roosa liiniga näiteks Hammersmithi. Samahästi võivad need mõtetesse vajunud ja rongipingil süvenenult oma kriminulle lugevad linlased aga kasutada lugematul hulgal teisi ümberistumisi.
Ja see teebki allmaaraudtee minu jaoks põnevaks. (Üks lõbus maamesilane saabus ühtäkki murul lebavale iBook’ile ukerdama… Oeh, ja potsti! kukkus ekraanilt alla. No, mis sa, jobuke, arvad, et tegu on mingi üliolulise lilleõiega või? Miskipärast talle pildistamine ei meeldi – niipea, kui üritan teda tabada, otsustab ta areenilt lahkuda…)
Londoniga on seotud veel teinegi emotsioon: kümned ja kümned lõhnad, mis veel enne ninna jõudmist tohututes värvingutes segunevad. Nii lööb mulle Victoria Stationis väljapääsu suunas minne ühtaegu ninna seebipoe Lush! mõrkjasmagusate seebitükkide virvarr, kui ka seal samas kõrval oma kebabi sussutava türklase kätetöö. Keskjaamast väljudes tabab rändurit aga tuttavlik sombuilm. Miks ma vihmavarju koju jätsin, käib peast mõte läbi. Justkui ma ei teaks, et see siin nii on. Hea küll, praegu Hyde Parkis lesides ja endasarnaseid ajaviitjaid silmitsedes on ilm ikka jumalik: päike kuumab selga ja paneb mind pead murdma, miks ma küll lühikesi pükse hotellis jalga ei pannud. "Mis sa siis mõtled, Wimbeldon algas ju," meenub mulle Kareli eilne sms – õige kah, ega siis tennisehooajal ei saagi ilm ühesugune püsida.
Siin-seal murule endale puhkenurgad rajanud inimgruppe on tore jälgida. Ühe lähedal kasvava puu all on end külili keeranud teksade ja tumesinise, kirja "68" kandva t-särgiga pisut kogukam punapäine mees, kes vahetevahel puid põrnitsedes midagi pastakaga vihikusse üles tähendab. Tema kõrval peatuvad viivuks kaks mustas jakis pikajuukseliset piigat – just sellised, keda võiks hästi ette kujutada meie ööklubides ringi rokkimas –, kes valimatult enda ümber ja teineteisest pilte klõpsivad. Heh, turistid! Niipea, kui piigad on diagonaalis üle Hyde Parki jalutades silmist kadunud, tatsab Speakers' Corneri nurgaväravast sisse tanktopis ja süsimustade tanksaabastega neeger, pilk peidetud laiade päikeseprillide taha ja ainsaks heledaks elemendiks enda küljes iPodi helevalged kõrvaklapijuhtmed, leiab siis hetkega ühe vaba platsi ja potsatab üpris äraseletatud näoga sinna istuma. Et päike aga eriliselt kirkaks on kiskunud, vantsib ta mõne minuti pärast hoopis villu. (Muuseas, õhtul põrkun ma sama mehemürakaga juba ööklubis!)
Tegelikult on ju tööpäev ja sestap on rahvastki pargis vähevõitu. Nii on usinamaiks jõuks pargis hoopis erkkollaste vestidega pargitöölised, kes neljarattalise pargisõidukiga siia-sinna uhavad, aeg-ajalt vaid selleks peatudes, et teineteisega juttu puhuda ning siis edasi vurada. Isegi tuvid on kuidagi südasuviselt laisad ega klooguta inimparvede vahel anuva näoga ringi. Tore! Pärast Ateena tuvisid on mul neisse ka suhteliselt raske rõõmuga suhtuda. Siis, kui argressiivne tuvikari mu suvlaki, sellise kebabivõileiva Victoria Square’il istudes nahka oleks pannud. Tiibadega rotid, mitte tuvid! Ahh, tööpäev! Mul on aeg minna…
13.45 Park Lane 53
Hyde Parki ääristava Park Lane’i mainekas hotellis The Dorchester kogunevad ajakirjanikud n.ö Hospitality Room’i. Kogu õhustik meenutab tõttöelda filmi "Notting Hill", kus Hugh Granti tegelaskuju William satub ühtäkki filmikompanii korraldatud pressipäevale, ehkki tegelikult tahaks ta lihtsalt Julia Robertsi mängitud Annat natuke lähemalt tundma õppida. Ainult et mul pole kellelegi lilli tuua. Ka ei pea ma vabandavalt lauanurgal lebavate ajakirjade suunas kiikama, et sealt siis Horse and Hound maha veerida. Postimees käib küll.
Tuba on üpris pahupidi – valgete linadega kaetud laudadel on läbisegi tühjad veeklaasid ja poolikud pudelid, võileivakuhila vahelt kiikav majoneesikauss on kohmakalt kreenis ning friikartulid lihtsalt näevad külmad välja. Isegi kristalljalaga laualambi kuppel on viltu, meenutates tuulises ilmas edasi rühkiva naise kübara asendit. Assistendid sebivad ringi ("Do we have Jens from Aftenposten? Splendid! Marvellous! Fantastic!" hüüatab üks mustanahaline kahemeetrine telefääg ja kaob siis rahva seast leitud süüdlaslikult naeratava Jensiga sviidi number 140 tagatubadesse), lastes üle Euroopa kohale sõitnud ajakirjanikel munavõileibu pugida ja kokakoolat juua.
Peaasi, et neil oodates igav ei oleks – lugegu aga pressimaterjale ja valmistagu küsimusi ette. Kui küsitlusring ehk ümarlaud algab, peaks kõik minema kui konveieril: sina istud paigal ja filmistaarid su ees muudkui vahetuvad, vudides ise toast tuppa. Heh! Ise on nad aga meile teatamata vahetusi teinud ja toonud Justin Chambersi ka zhurnalistide ette. No, kas ma peaksin tema tausta nüüd välja mõtlema või, kihvatab peas. Hea, et lakooniline pressimaterjal teatab: leiti Pariisist ja sattus aluspesumodelliks. Okei. Vajalik info, head lugejad. (Hiljem saan siiski teada, et Chambers liitub seltskonnaga nende järgmises peatuspaigas Monte Carlos.)
Taustal mängivast telerist, tegelikult rohkem küll DVD-mängijast algab "Grey anatoomia“ järjekordne osa. Ja hoolimata sellest, et ma telepilti ei näe, tean, et tegu on selle sarjaga. Võib-olla tuleb see suurepärasest soundtrack’ist, mis sarjale külge on poogitud. Aga võib-olla ka sellest, et sari algab laulureaga „Life’s too short…“ Ha-haa, väga kaval. Huvitab, kas ma võin küsida mõnelt näitlejalt, hmm, I wonder, how short life exactly is? Ja siis mängin Patsyt AbFabi jõulueris, kes lihtsalt suures plaanis intervjueeritavat kuulates nii ägedasti noogutab, et lakktukk kohe-kohe salatisse potsatab. Okei, tegelikult ei pea neid näiteid sugugi briti telehuumorist otsima. Sama jabur oli ka Marica Lillemets oma majandussaadetega, pikkides intervjuudele vahele enda noogutavaid plaane.
Minust on pressimaterjalides miskipärast härra Mimets saanud. Kui puuduvale a-le tähelepanu juhin, vabandab akrediteerimislaua neiu laia naeratusega ning lisab a. Mu eesnimele. Nüüd ma olen Andria Mimets. Lahe!
26.6.06
Jälle õhku...:)
Jälle õhku. Sedapuhku Eesti Õhku. Ma loodan, et tegu ei ole totaalse Õhupuudusega ning et kõik kuuldused totaalsetest jamadest, hilinemistest ja kõigest muust nüüd IGA PÄEV ka ei juhtu. Kuhu kärutame? Käin korraks Londonis ära. Hingan tööõhku mõni tuhat kilomeetrit läänes. Ja siis vut-vut-vut! tagasi koju. Ei saa siin midagi niisama tshillima jääda. Nädalalõpp toob niikuinii ühe uudse tööpahvaku... Ma loodan, et see pahvak mind uppi ei löö. Mua-ha-ha, Liisu, värise!
Suvehommik
Et ööd-päevad lihtsalt nii ilusad on, siis on vist loogiline, et ma ei saa siia bloogi sõnagi kirjutatud. Isegi kui mõtteid mitmeid - üllatus, üllatus! :) Kuigi kolm puhkepäeva sai täiesti väärikalt puhates veedetud, kipub hing üha rohkem taas mitte-midagi-tegemise manu. Hmm... Veel läheb aega. Tere hommikust!
20.6.06
Lahe uudis
Aga vaat see on lahe uudis, et Tallinnas kõigi aegade soojarekord saabus. Nämma. Ja mina mõtlesin, miks mul on toimetuse rõdul õhku hingates (õigemini üritades õhku hingata) tunne kui kasvuhoonekurgil. Mu-ha-ha!
Perverdi-eri
Sel suvel lokkab ajakirjanduses perverdi-eri. Igal suvel olla lihtsalt omamoodi mängud: kord sõitsid purjakil politseinikud bambusesse, kord otsiti kadunud kurikaelu või Voitkasid... Sel aastal siis mürgeldavad pedofiilid. Ja nudistid. Tegelikult on kahe teguviisi vahel muidugi tunnetuslik erinevus: üks on räigem, teine lihtsalt veidram. Ja võib-olla ei peaks sellest siin rääkima, aga vaat just räägin. Sest selliste haigete "meediakangelaste" nagu Toomas H. Liiv (või kellegi teise) salaelu lihtsalt tuleb paljastada. Mis siis, et isegi lugeda on rõve. :S Ehk nagu kirjutas möödunud nädalal Tuuli oma kommentaaris:
Pole võimalik väljendada jälestust pedofiilide suhtes ja sügavat kaastunnet nendele lastele, kel pole olnud võimalik ära joosta. Kes pole osanud karta ja kel pole võimalust kahetsust tunda. Tunda kahetsust selle pärast, et nii läks, sest koletiste all käinud inimesed ei suuda ehk enam kunagi usaldada ega siiralt tunda. Pole võimalik sõnadesse panna kaastunnet lastele, kellelt on röövitud lapsepõlv. Vanematele, kes end süüdistavad.
19.6.06
Suvehommikud ruulivad
Trallallaa! Suvehommikud ruulivad! Ärkad vara ja tunned, et juba krutib... Päike kiiskab akendest sisse ja lihtsalt ülbab. See mulle meeldib. Ehkki mulle ei meeldi teadmine, et suurem osa päevast tuleb veeta kontoris, mitte mere ääres. Tjah, mere äärde võib-olla ei tahakski, sest ega siis Põhja-Eestis meres karastamise peale väga ei mõtle. Aga Matsimäele läheks küll tagasi. Teate ju küll Võõbu raba Tallinna-Tartu maanteel - seal on ülivahva rabajärv, mis kihiti soojenenud... Jõle mõnus on seal rauarohkes pruunis vees ulpida ja mõelda: suvi... Ning siis tuleb selline kiri meilikasti:
hihihi, see on ju see koht, kus me chillime suviti ja kus meie klassikokkutulekud on olnud... tõesti vahva koht. iseäranis meenub kokkutulek 2004 "5 aasta lõpetamisest", kohutav jooma, nii et maa must. ma näiteks panin pea telgist õue ja oksendasin. nagu see Anekdoot sealt Leopoldist - pea välja ja nali. vat sellised lood on olnud Matsimäel. ja veel - naabrimees käis seal kalal - ja tõmbas välja... hm, ühe onu, kes talvel kadunuks oli jäänud. nii et uju-uju seal:pNädalavahetusel käisin Rannus. Mari lõpetamisel. Põnev kultuurivahetuse-eksperiment oli see küll. Aga las see jääda...
6.6.06
On siis saatanast või?
Et siis number kuus-kuus-kuus... :) Huvitav, kas Antikristus siis sündis täna või ei? Ei ole veel küll midagi kuulnud, aga eks päev ole ju veel ka poisike. Pealegi on mu töönumber juba viis aastat kombinatsiooniga 666 alanud ning ikka veel ei midagi. Oo, aga võib-olla just sellepärast ei juletagi meile nii palju helistada... Hmm...
Ah, vaadake parem tänavust ühte paremat sotsiaalreklaami teemal "Kasutage kondoomi". Tegu on järjega eelmisel aastal Cannes'is triumfeerinud samateemalisele reklaamile (esitatud allpool). Ja olgem ausad, eks tänavunegi klipp sai valmis vahetult enne uut Cannes'i festivali (see algab juba 18. juunil). Could I really see any coincidence here? Igatahes, aitäh TBWA Paris.
Ah, vaadake parem tänavust ühte paremat sotsiaalreklaami teemal "Kasutage kondoomi". Tegu on järjega eelmisel aastal Cannes'is triumfeerinud samateemalisele reklaamile (esitatud allpool). Ja olgem ausad, eks tänavunegi klipp sai valmis vahetult enne uut Cannes'i festivali (see algab juba 18. juunil). Could I really see any coincidence here? Igatahes, aitäh TBWA Paris.
5.6.06
Suvi...
Ajal, mil maailma eliithotellide ketid on läinud pöördesse Renova süsimustast tualettpaberist (mis näeb muuseas päris lahe välja), mil Nelly Furtado üllitas uue albumi ning mil tõenäoliselt kõik 6 miljardit inimest valmistub televiisorite ette istuma, et jalgpalli maailmameistrivõistlusi vaatama hakata, on minu organism otsustanud mind pisut haigevoodis hoida. Vastik-vastik. See muidugi võib tulla ka tormilise võitu nädalavahetusest Tartus, kus "Chess" ilmavalgust nägi. Mua-ha-ha!
Nii ma siis üritan ühe käega Neoangini krabada, teise käega teed lürpida ja lisaks kõigele veel ka pop- ja meelelahutusilmas toimuvaga kursis olla. Kuulasin tänavuse jalgpalli MM-i hümnloo ära... Brr, halb hakkas. Tony Braxton ja Il Divo suudavad selle "The Time Of Our Lives" nii mesimeelalt ära laulda, et tõesti hakkab halb.
Ometi on täna ikkagi tähtis päev ka - Katsil on sünnipäev! Ja PM-il samuti. Eile oli sama oluline päev Liisil ja Raidil. Aga noh, kui ei saa ühendust, siis lihtsalt ei saa...
Nii ma siis üritan ühe käega Neoangini krabada, teise käega teed lürpida ja lisaks kõigele veel ka pop- ja meelelahutusilmas toimuvaga kursis olla. Kuulasin tänavuse jalgpalli MM-i hümnloo ära... Brr, halb hakkas. Tony Braxton ja Il Divo suudavad selle "The Time Of Our Lives" nii mesimeelalt ära laulda, et tõesti hakkab halb.
Ometi on täna ikkagi tähtis päev ka - Katsil on sünnipäev! Ja PM-il samuti. Eile oli sama oluline päev Liisil ja Raidil. Aga noh, kui ei saa ühendust, siis lihtsalt ei saa...
Subscribe to:
Posts (Atom)