Kohtumine venib. Aga see ei ole tegelikult uudis ja ega keegi sellest seepärast suurt numbrit ei tee. Vaid Rootsi Jens Aftenpostenist vaatab pidevalt oma käekella ja seejärel lakke, arvutades midagi usinalt. Hiljem selgub, et Aftenposteni-Jensil on ilmtingimata näha kell neli algavat mängu, brasiillased gaanalaste vastu. Lisaks minu vasakul käel veepudelite ette potsatanud rootslasele on ümarlauarüütleiks üks daam Hispaaniast – naine, kes on valmis jalgpalli maapõhja kiruma ning pole ka ime, sest ta abikaasa otsustas kuuks ajaks lihtsalt Saksamaale oma jalgpallimeeskonnale kaasa elama sõita –, kenake belglane, kel huulil selline vahva prantsuskeelne inglise keele aktsent, laia naeratusega, aga kahtlaselt ninnutav häälega ja rääkides oma silmi pööritav Norra nooruk ning seejärel ka üks iiri piiga, kelle ainsaks mureks saab peagi algava vestlusringi jooksul üksnes see, kas näitlejail võiks olla mingeidki sidemeid Iirimaaga. Üllatus-üllatus, enamikul on suguvõsas vähemalt mingi iiri liin. Aga loomulikult ei mäleta nad väga täpselt, kust nad ikka kõik täpselt pärit on. Ironiseerin tõenäoliselt sellepärast, et väljend "puhastverd ameeriklane" on mulle alati nalja teinud. Ma arvan, et nendeks võivad end vist vaid indiaanlased nimetada.
Lõbus on seegi, mille pinnal tekib võõrkultuuri esindavatel ajakirjanikel esimene suhtluskontakt. Need on need samad veepudelid. Klaasist ja suured, mistap meenutavad pisut viinapudeleid. Alkohol on vist ajast aega inimesi ühendanud ning nii tunnistabki rootslane, et tema arvates on need viinapudelid. Küsin teeseldud üllatusega, et kas need siis polegi. Algab lõbus aasimine põhjaeurooplaste aadressil – on ju selge, et külmakraadides ongi su parimaks sõbraks viin. Belgia kenake pistab siis, et nende riigis juuakse viina niikuinii nagu vett. Ning seejärel toob Aftenposten, kes, nagu ma hiljem kuulen, on ka aastakese Ameerika Ühendriikides elanud, vahva semantilise paralleeli vene keelest, kus viin ja vesi ongi põhimõtteliselt üks ja seesama. Erinevus on ju vaid ühes tähes: vod(k)a ehk viin on vaid pisut k-angem. Nagu K-ohuke. Ei hakka seda nalja neile rääkima. Jää eri kultuuride vahel on sulanud ning alkohol, paraku sedapuhku küll ilma tarbimata, on rahvad tuttavaks teinud.
***
Kui täna hommikul end Paddingtoni hotellitoas viimaks üles vinnan ja teleri käima lükkan, satun ühe huvitava uudisloo peale. Huvitava… Ent kokkuvõttes üllatuslikult häiriva. Uudislugu edastav ajakirjanik on jõudnud Petersborugh’sse ja raporteerib ühelt vaikselt tänavalt lugu Ida-Euroopa, eelkõige Poola immigrantidest. Ning see lugu on tegelikult kõike muud kui uudis. See on vägivalda ja vihkamist täis vahendus, mis mind kui välismaalast tõsiselt pahandab. Ajakirjanik alustab lugu viktoriaanlike majakeste rea eest, rääkides sellest, kui mõnusad on need väikesed tänavakesed, kus aastakümneid elanud perekonnad oma asju ajavad, kus õhus levib kogukonna vaim ning kõik tunnevad kõiki. Ta viipab ühel aialapil kõpitsevale hallipäisele prouale, hüüdes üle aia: "Hey, Joyce! How are you doing this morning?" ning teeb oma jutustuses pärast daami sõbralikku lehvitust kannapöörde. Ta laseb kaameramehel end teise nurga alt võtta ning näidata nüüd pilti teisel pool teed. "Mis meil aga siin on!" röögatab ajakirjanik dramaatiliselt ja kutsub kaamera lähemale. Ta kurdab, kuidas neis rahumeelsete inglise perekondade elamutest vaid üle tee asuvates majades elavad täiesti uued ja tundmatud näod. Ja mitte üksi või kaksi. Suisa seitsmekesi: pead-jalad koos! Ning toodavad liiga palju prügi – selle tõestuseks tõstab ajakirjanik enda kõrval seisva prügikonteineri kaane üles ja näitab sealt välja pungitavaid musti prügikotte. Kohutav jultumus, eksole?! Edasi liigub reporter koos kaameraga sama maja sisehoovi, kus teda ootab järgmiste konteinterite kõrval keegi liberaaldemokraat. Sõnum on selge: ehkki valitsus kinnitas euroliidu laienemisel elanikele, et immigrantide vool tõuseb mõnevõrra, olevat sisserände arv juba 28 korda suurem kui lubatud. Põhiliselt tullakse Ida-Euroopast. Eelkõige Poolast.
Kurat, see ajas küll vihale. Mida te hädaldate, kui tegelikult tullakse teie riiki ju tööle, armsad viktoriaanlike murulapikestega inglased. Selline fierce reporting hämmastas mind.
Euroliidu teema tuletab mulle meelde eileõhtust ööbussivestlust Markoga, kui kolmekesi kärtspunaste seintega Ghetto Clubist lahkusime, et kodu poole ujuda. Arutasime tema magistritöö teemat ja seda, miks Balti riikides, eelkõige aga Lätis ja Eestis oli toetus euroliiduga liitumisele, aga ka hiljem püsinud liidule endale hämmastavalt madalana. Mina põhjendasin seda meedia enda tegemata jätmisega – eelkõige ei tunne nad ise teemat, sest pole viitsinud, suutnud süüvida. Teisalt ei ole nad enda kokku viitsinud võtta, et oma auditooriumile teavet jagada. See kõik tuletas mulle meelde Peeter Vihalemma ja avaliku arvamuse loenguid ülikoolis. Üks olulisi termineid selles aines on ‚avaliku / auditooriumi arvamuse polariseerimine‘. Ent see eeldab tõsist tööd, meedial eelkõige endaga. See peab olema läbimõeldud ja intensiivne käsitlus, mis meil paraku liitumise eel tegemata jäi. Nii praemegi Eesti „omas mahlas“ ega tea suurt midagi, mis samasse liitu kuuluvates riikides toimub. Ja ega väga ei tahetagi ju teada. Ent kui ma mõttetiivad olin juba lendu lasknud, ilmus mu vaimusilme ette üks pire pedagoogi nägu – ütleme näiteks briti pedagoogi nägu –, kes tuleb eestlastele maailma asjadest rääkima. Kui ta aga kohaliku olukorda adub, kraaksatab ta häbenematult kõvasti ja pahuralt – kui vaja, siis igas võimalikus uudistesaates: „Näh, ja arvamus on neil siin kah puha polariseerimata!“ Endal hakkas väga naljakas.
0 comments:
Post a Comment