London...

27. juuni keskpäev, kõhuli Hyde Parki murul
Londonisse on alati õdus saabuda. "We are now approaching to London, Victoria station," kõlab lennujaama kiirrongi kõlaritest kuidagi tuttavlikult ja soojalt. Justkui oleks sel häälel täita linna ees tähtis kohustus - tervitada iga veerandtunni tagant sadu ja sadu turiste, kes suurlinna voolavad… Et siis seejärel teadmata suunas haihtuda.
Sellepärast mulle siinsed rongid, eelkõige aga allmaaraudtee meeldibki: sa vaatad enda vastas istuvaid ja rongirütmis kaasa nõksuvaid inimesi ja võid jäädagi pead murdma selle üle, kes nad on, kuhu nad lähevad ja mida nad oma elust mõtlevad. Tallinna ühistranspordis ei koge ma seda kunagi. Võib-olla seepärast, et sa lihtsalt tead, et ega sealseil sõitjail eriti suurt valikut ei ole: buss, troll või tramm algab ühes punktis ja lõppeb teises. Londoni allmaaraudtee kümned ristumis- ja lõikumiskohad annavad aga maa alla hüppajaile võimaluse sõita läbi tuhandeid kombinatsioone, kasutades pimeduses kulgevatel liipritel kihutavaid vaguneid vaid horisontaalselt liikuvate treppidena. Nagu lennujaamas. Nii nad hüppavadki näiteks Covent Gardenis peatuval Piccadilly liinil rongile, loksuvad siis Piccadilly Circusele, seejärel võtavad Harrow & Wealdstone’i suunas kaduva Bakerloo liini ja hüppavad Paddingtonis taas maha. Ning kui tahavad, põrutavad sealt samast roosa liiniga näiteks Hammersmithi. Samahästi võivad need mõtetesse vajunud ja rongipingil süvenenult oma kriminulle lugevad linlased aga kasutada lugematul hulgal teisi ümberistumisi.
Ja see teebki allmaaraudtee minu jaoks põnevaks. (Üks lõbus maamesilane saabus ühtäkki murul lebavale iBook’ile ukerdama… Oeh, ja potsti! kukkus ekraanilt alla. No, mis sa, jobuke, arvad, et tegu on mingi üliolulise lilleõiega või? Miskipärast talle pildistamine ei meeldi – niipea, kui üritan teda tabada, otsustab ta areenilt lahkuda…)

Londoniga on seotud veel teinegi emotsioon: kümned ja kümned lõhnad, mis veel enne ninna jõudmist tohututes värvingutes segunevad. Nii lööb mulle Victoria Stationis väljapääsu suunas minne ühtaegu ninna seebipoe Lush! mõrkjasmagusate seebitükkide virvarr, kui ka seal samas kõrval oma kebabi sussutava türklase kätetöö. Keskjaamast väljudes tabab rändurit aga tuttavlik sombuilm. Miks ma vihmavarju koju jätsin, käib peast mõte läbi. Justkui ma ei teaks, et see siin nii on. Hea küll, praegu Hyde Parkis lesides ja endasarnaseid ajaviitjaid silmitsedes on ilm ikka jumalik: päike kuumab selga ja paneb mind pead murdma, miks ma küll lühikesi pükse hotellis jalga ei pannud. "Mis sa siis mõtled, Wimbeldon algas ju," meenub mulle Kareli eilne sms – õige kah, ega siis tennisehooajal ei saagi ilm ühesugune püsida.

Siin-seal murule endale puhkenurgad rajanud inimgruppe on tore jälgida. Ühe lähedal kasvava puu all on end külili keeranud teksade ja tumesinise, kirja "68" kandva t-särgiga pisut kogukam punapäine mees, kes vahetevahel puid põrnitsedes midagi pastakaga vihikusse üles tähendab. Tema kõrval peatuvad viivuks kaks mustas jakis pikajuukseliset piigat – just sellised, keda võiks hästi ette kujutada meie ööklubides ringi rokkimas –, kes valimatult enda ümber ja teineteisest pilte klõpsivad. Heh, turistid! Niipea, kui piigad on diagonaalis üle Hyde Parki jalutades silmist kadunud, tatsab Speakers' Corneri nurgaväravast sisse tanktopis ja süsimustade tanksaabastega neeger, pilk peidetud laiade päikeseprillide taha ja ainsaks heledaks elemendiks enda küljes iPodi helevalged kõrvaklapijuhtmed, leiab siis hetkega ühe vaba platsi ja potsatab üpris äraseletatud näoga sinna istuma. Et päike aga eriliselt kirkaks on kiskunud, vantsib ta mõne minuti pärast hoopis villu. (Muuseas, õhtul põrkun ma sama mehemürakaga juba ööklubis!)

Tegelikult on ju tööpäev ja sestap on rahvastki pargis vähevõitu. Nii on usinamaiks jõuks pargis hoopis erkkollaste vestidega pargitöölised, kes neljarattalise pargisõidukiga siia-sinna uhavad, aeg-ajalt vaid selleks peatudes, et teineteisega juttu puhuda ning siis edasi vurada. Isegi tuvid on kuidagi südasuviselt laisad ega klooguta inimparvede vahel anuva näoga ringi. Tore! Pärast Ateena tuvisid on mul neisse ka suhteliselt raske rõõmuga suhtuda. Siis, kui argressiivne tuvikari mu suvlaki, sellise kebabivõileiva Victoria Square’il istudes nahka oleks pannud. Tiibadega rotid, mitte tuvid! Ahh, tööpäev! Mul on aeg minna…

13.45 Park Lane 53
Hyde Parki ääristava Park Lane’i mainekas hotellis The Dorchester kogunevad ajakirjanikud n.ö Hospitality Room’i. Kogu õhustik meenutab tõttöelda filmi "Notting Hill", kus Hugh Granti tegelaskuju William satub ühtäkki filmikompanii korraldatud pressipäevale, ehkki tegelikult tahaks ta lihtsalt Julia Robertsi mängitud Annat natuke lähemalt tundma õppida. Ainult et mul pole kellelegi lilli tuua. Ka ei pea ma vabandavalt lauanurgal lebavate ajakirjade suunas kiikama, et sealt siis Horse and Hound maha veerida. Postimees käib küll.
Tuba on üpris pahupidi – valgete linadega kaetud laudadel on läbisegi tühjad veeklaasid ja poolikud pudelid, võileivakuhila vahelt kiikav majoneesikauss on kohmakalt kreenis ning friikartulid lihtsalt näevad külmad välja. Isegi kristalljalaga laualambi kuppel on viltu, meenutates tuulises ilmas edasi rühkiva naise kübara asendit. Assistendid sebivad ringi ("Do we have Jens from Aftenposten? Splendid! Marvellous! Fantastic!" hüüatab üks mustanahaline kahemeetrine telefääg ja kaob siis rahva seast leitud süüdlaslikult naeratava Jensiga sviidi number 140 tagatubadesse), lastes üle Euroopa kohale sõitnud ajakirjanikel munavõileibu pugida ja kokakoolat juua.

Peaasi, et neil oodates igav ei oleks – lugegu aga pressimaterjale ja valmistagu küsimusi ette. Kui küsitlusring ehk ümarlaud algab, peaks kõik minema kui konveieril: sina istud paigal ja filmistaarid su ees muudkui vahetuvad, vudides ise toast tuppa. Heh! Ise on nad aga meile teatamata vahetusi teinud ja toonud Justin Chambersi ka zhurnalistide ette. No, kas ma peaksin tema tausta nüüd välja mõtlema või, kihvatab peas. Hea, et lakooniline pressimaterjal teatab: leiti Pariisist ja sattus aluspesumodelliks. Okei. Vajalik info, head lugejad. (Hiljem saan siiski teada, et Chambers liitub seltskonnaga nende järgmises peatuspaigas Monte Carlos.)

Taustal mängivast telerist, tegelikult rohkem küll DVD-mängijast algab "Grey anatoomia“ järjekordne osa. Ja hoolimata sellest, et ma telepilti ei näe, tean, et tegu on selle sarjaga. Võib-olla tuleb see suurepärasest soundtrack’ist, mis sarjale külge on poogitud. Aga võib-olla ka sellest, et sari algab laulureaga „Life’s too short…“ Ha-haa, väga kaval. Huvitab, kas ma võin küsida mõnelt näitlejalt, hmm, I wonder, how short life exactly is? Ja siis mängin Patsyt AbFabi jõulueris, kes lihtsalt suures plaanis intervjueeritavat kuulates nii ägedasti noogutab, et lakktukk kohe-kohe salatisse potsatab. Okei, tegelikult ei pea neid näiteid sugugi briti telehuumorist otsima. Sama jabur oli ka Marica Lillemets oma majandussaadetega, pikkides intervjuudele vahele enda noogutavaid plaane.
Minust on pressimaterjalides miskipärast härra Mimets saanud. Kui puuduvale a-le tähelepanu juhin, vabandab akrediteerimislaua neiu laia naeratusega ning lisab a. Mu eesnimele. Nüüd ma olen Andria Mimets. Lahe!