Sattusime eelmisel nädalal Norde Centrumi esisel Hessburgeri söögiplatsil maha istuma ja A-ga väikest "catch up-i" tegema. Oli lihtsalt tore. Ent pidevalt tülitas meid üks ebakaine daam, kes kõrvallauas ühe sadamatöölisega tshillis. Pidevalt küsis ta meilt vene keeles kella ja suitsu. Mida rohkem ta istus, seda sagedamini ta suitsu ja kella küsis. Lõpuks ma ärritusin ja ütlesin, et rohkem suitsu enam ei saa. Siis ta muutus vist kurvaks ja teatas, et ta läheb kohe ära, ausõna. Täna õhtul käisime Norde Centrumis poes ning see tädi istus taas seal Hessburgeri söögiplatsil. Ihuüksi ja tõenäoliselt taas ebakainelt. Ning nägi hästi väsinud moega välja. Mul hakkas temast kohutavalt kahju. Ta nägi tegelikult väga ontlik välja - küll sama kleidi ja jakiga, mis eelmiselgi korral -, ent kuidagi väga räsitud ja elust väsinud... Ei oskagi oma kurba tunnet sõnadesse panna. Ehk ta ootas oma sõbrast sadamatöölist töölt? Ja läksid siis koos rõõmsalt koju. Hmm, miskipärast ma ei usu seda. Ah.
Üht ma nüüd tean - Pikakari rand on ujumiseks väga bra! Eesti keelt kuuleb küll vähe, aga - mis teha!
0 comments:
Post a Comment