Larju Mauristin ja Viiter Pehalemm

Tänane Eesti Ekspress avaldab Heidit Kaio intervjuu Marju Lauristiniga, kes talle omasel vaagib kriitilisel moel Eesti kõrghariduses toimuvat ning nii samuti Eesti tänase noorsoo tulevikku. Ega intervjuu suurt muud välja ei toogi, kui ainult fakti, et üle pika aja on ajakirjanikud vaevunud kommunikatsioonipere Lauristin-Vihalemma arvamust ühe või teise asja kohta küsima. Et ma olen nende käe all kõrghariduse omandanud, on mul nende ideid ja mõttearendusi alati kuulata ja lugeda meeldinud (hea küll, seda intervjuud on päris palju toimetatud, sest nende seoste loomise ja jutuvestmise oskus on tavaliselt olnud märksa mõtteerksam). Intervjuu lõpp kõlab nii:

(Heidit Kaio) Ka meie toimetuses vaatasime, et sotsiaaltöö erialal on suur konkurss.
Peeter Vihalemm: Aga miks see teid üllatab?
No et on noori, kes ei vali raha, vaid on nõus pühendama mitu aastat õpinguid erialale, millega ei saa rikkaks.
Vihalemm: Mind see nii väga ei üllata. Ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et ühiskond ise surub noori raamidesse.
Lauristin: Ja noored ei taha olla raamides. (Lauristin muutub täitsa kurjaks.)
Vihalemm: Võtame Postimehe noortelehe Hop või Hip või mis selle nimi oligi, mis iga päev ilmub. Me komisjonis küsisime, et kas noored seda loevad. Paljud ei pea seda huvitavaks.
Lauristin: Noortele suunatud ajakirjanduses on ainult jutt sellest, et mis on tren. Ikka ja jälle, et mis on trend, mis on moes. Noortele ei pakuta alternatiivset lugemist.
Ma arvan, et Hipi mõte on selles, et kasvatada lugejat ja tekitada temas harjumus lehte lugeda.
Aga see tekitab meelelahutusliku teksti lugemisharjumust. Noored loevad ka tõsist teemat.

Esiteks võiks mind muidugi hämmastada see, et Vihalemm ja Lauristin, kes on alati süstinud oma tudengitesse faktitäpsuse järgmise kohustust, on selle siin unustanud. Siinses meediatekstis on see nende enda sõnade kohaselt teisejärguline ("Hop või Hip või mis selle nimi oligi"). Niisiis pole tegu mitte ebatäpsete faktidega, vaid tahtliku eksimisega, mis viitab Eesti suurima päevalehe ühe rubriigi halvustamisele, ironiseerimisele; vihjele, et oh, see on nii nõme leht, et ma ei vaevu isegi selle nime meelde jätma. Aga las see jääda. :)

Palju enam paneb mind pead vangutama kontekst, millesse meelelahutus- ja noortelisa Hip! on pressitud. Lauristin-Vihalemm räägivad vestluses ajakirjanikuga kaasaja noorsoo valikutest, maailmatunnetuse kui mõiste avardumisest ("Me ei küsi (sisseastumiseksamitel) enam välispoliitika kohta, vaid küsime, miks London on parem kui Pariis") ... Ning siis jõuavad pelgalt ühe näiteni, mis peaks nende väiteid tõendama ja olema kõige iseloomulikum juhtum.
Selline seos on vägivaldne - jah, ma tean, et Vihalemm on korduvalt vestelnud TÜ ajakirjandusosakonnas sellest, kuidas ikka niisugune lõpetanu nagu Andri Maimets hoopis seesuguse jamaga tegeleb. Aga see selleks -, sest see annab mõista, justkui sooviks professoripaar noorte kasvatamise, õpetamise, arendamise jne panna ühe päevalehe ühe toimetuse õlgadele. Toimetuse, mille ülesanne see ei ole. Ja see on enam kui pentsik.
Sest esiteks ei ole Eesti noorsoo esimene infoallikas, sestap ka nende maailmapildi esmane suunaja, kaudne ja otsene mõjutaja kindlasti enam ajaleht, vaid televiisor ja internet. Esimese sisu nad miskipärast ei kritiseeri - võib-olla sellepärast, et saavad aru, et eratelevisiooni eesmärk on raha teenida ning rahvusringhäälingu juhtivorganitega on nad ise tihedas läbikäimises; teist valdkonda nad veel aga nii põhjalikult ei tunne, liiatigi on selle kontentanalüüs võimatu, sest internetikäitumist ei saa ette ennustada.

Teiseks unustab seesugune lihtsustatud viitamine (a la "ajaleht on selles kõiges süüdi, et meil kõik nii halvasti on") ära tõsised probleemid kodumaises alus-, kesk- ja kõrghariduses (tuupimispõhine vs indiviidi- või individuaalsete võimete ja nende arendamise keskne haridus). Ja see on juba populism - pealiskaudsus ja viitsimatus tegelikesse probleemidesse süveneda -, mille tõttu Lauristini-Vihalemma avaldusi on ka varem kritiseeritud.

Liiatigi ei ole meelelahutus- ja noortelisa ambitsioon mitte väärikaid ilmakodanikke koolitada, vaid pakkuda meelelahutust, elu olulist osa. Et Postimees on lahutamatu tervik, siis on selleks, mida professoripaar silmas peab, olemas uudiste-, majandus-, välis- ja arvamusküljed. Silmavaadet avardada ja lõõgastust pakkuda aitavad siis omakorda pehmemad rubriigid kultuuri, spordi, meelelahutuse, meedia ja nädalalõpulisade näol. (Ma usun, et nad on ajakirjandusväljaannete seesuguse ülesehitusega kursis.)

Teiseks üllatab mind jutt sellest, et (vastuvõtu)komisjoni arupärimisele Hip!-i loetavusest vastavad noored, et neid see ei huvita ning professoripaaril jääb üle heakskiitvalt tõenäoliselt noogutada. Ajakirjandusõppejõuna hämmastaks mind küll, kui koolilõpetanu tuleb õppima meediat ja kommunikatsiooni, teatades meediumi x kohta, et see teda ei huvita. Sellisel juhul näitaks ma talle kohe ust. Miks?
Aga sellepärast, et inimene, kes on otsutanud tulla omandama meediaalast kõrgharidust, peab teadma isegi seda, millepärast kultuuriministeeriumi n-ö pornokomisjon meesteajakirja Di hiljuti hukka mõistis ning nad peavad olema seda vaidlusalust reklaami näinud, see tähendab väljaannet lugenud, sest see märgade tissidega piiga ja õllede reklaam ilmus just selles väljaandes. Nad peavad kõige muu kõrval teadma, miks on Kroonika ja Just! omavahelises sõnasõjas ning millega Ingrid Inno välja vihastas; miks on võimalik, et Nelli Teataja jätkuvalt ilmub ning miks on Cosmo G-punkti otsingud noorte tütarlaste hulgas nii populaarsed ning väljaande peatoimetaja Merle Liivaku riietumine pidevalt luubi all.
Jah, me võime rääkida (ja jäädagi rääkima) meediatekstide vastutusest ja sootsiumi moraali normide (kallutatud-kallutamata) kuvandamisest, ent selleks on oma aeg ja koht. Lugege Diplomaatiat ja Sirpi, kindlasti aga ka Akadeemiat ja Te-Mu-Ki't. Veel parem, õppige keeli ja lugege võrdluseks välisajakirjandust. Eelpool loetletu on aga kodumaise meediaruumi osa ning iga meediatudeng on kohustatud selles orienteeruma ja seda suutma analüüsida, mitte teatama, et phäh, see mind ei huvita.
Julgen väita, et minu kolleegid, kel pole TÜ ajakirjandusosakonnaga eal pistmist polnud, tunnevad Eesti meediasüsteemi kohati põhjalikumalt kui mõni sealne praegune õppejõud - tudengitest rääkimata -, sest meedias töötavad inimesed ei tee oma järeldusi kuulduste ja eelarvamuste põhjal, vaid on ka tõepoolest kursis, mis meedias (nii trüki-, raadio-, teleajakirjanduses, kui ka internetis ja reklaamitööstuses) toimub. Sest reaalmeedias töötades on võrdlemine, analüüsimine, jälgimine ja konkurentide tegevuses orienteerumine eluoluline ja vältimatu.

Oma monoloogi võiks jätkata, kahjuks tuleb vahepeal ikka tööd ka teha. :) Ilusat päeva!