You are going to have a very comfortable old age

"You are going to have a very comfortable old age." Nii teatas orkut.com, kui täna end sisse logisin. Küll seda on lohutav teada. :) Minu vaikimine siin on tingitud esmalt sellest, et suvepuhkus algas. Kus sa siis ikka mahti saad, et pidevalt läpaka taga istuda ja muudkui klõbistada. Teine põhjus on veel: veetsime Katsi ja Riinaga nädalakese Euroopa teedel. Programm "Kahe päevaga kuus riiki" oli ausalt öeldes mee-le-tu katsumus. Katsuge ise lõpetada reis kümme tunnis roolis püsida. Mina tegin seda ja olin Budapesti viiva kiirtee peal napilt-napilt magama jääma. Hoolimata sellest, et kiirus oli pidevalt 140 km/h.

Ent samas oli see kõik ülimalt vinge. Aitäh reisikaaslastele, kellega pisikeses Mardi-nimelises C3-s mitu päeva koos kinni tuli istuda, nii et end aeg-ajalt Poola bensiinijaamades ringutades ja sirutades oli küll tunne, et kohe-kohe muutun ma osakeseks autosalongist. Näiteks uksenupuks või turvavöö kinnitusklambriks. Aga selle vastu aitas Katsi kaasa võetud "Da Vinci kood", mida ma hoolimata Riina hoiatustest ei suutnudki käest panna. Kuni reisi lõpuni (viimased leheküljed läksid Tallinna-Pärnu maanteel tagant sõitvate autode tuledes veerides... Seda seni, kuni ma autost ka laetule üles leidsin, muahaha!)

Eesmärk oli meil igatahes õilis. Budapest ja Robbie Williamsi kontsert. Võiks ju laduda kõik eestikeelsed positiivsed omadussõnad üles, et seda kontserti väärikalt iseloomustada... Ent ma kipun arvama, et nendestki ei piisaks. 38-kraadisel Budapesti Nepstadionil (ehk Rahvastaadionil) nähtu kummitab mind siiani. Vinge show ja lahe seltskond pani Läti-Leedu-Poola-Slovakkia-Ungari vintsutused igatahes unustama. Eriti Poola. Ma tean, et see võib kõlada kuidagi eriliselt vihkajalikult, ent tegelikult on selle ohke alatoon teine: kuidas üks riik saab nii suur olla, et sul pole võimalust tee kvaliteedist hoolimata seda lihtsalt ühe päevaga läbida. Lisage siia liikluskultuuritus, pidevad teetööd ja Poola koerad Mirzekid (pikk jutt), kes totakalt klähvides üle sõiduteede kihutasid ja ise seejärel põõsastes ehmunud turistide peale kindlasti itsitasid. Noh, rääkimata sellest, et ühel hetkel tegime pöörde valele poole ning oleks Valgevene piiril lõpetanud. Muahaha! Mnjah, midagi positiivset me sellest riigist tagasiteel siiski leidsime: ülilahe restoran Krakovi vanalinnas ning pioneerist plikaga liiklusmärk näiteks. Ja muidugi ennastpaitav teadmine, et Varssavi bensiinijaama piiga meid Marriotti hotelli vääriliseks pidas ja sinna ööbima minna soovitas. Ise jahus ta midagi muidugi hotel Mariost, nii et meil nägu naeru täis läks ja me ühte mõnusat hostelit ette kujutasime, kus keegi vuntsidega Mario meid lahkelt naeratades vastu võtab. Ent kui me siis tema õpetussõnade järgi "nalevo" olime pööranud ning seal Varssavi Manhattan algas, ees kõrgumas kümnete ja kümnete korruste kõrgune Marriott... Siis saime aru, et juhtnöörid olid natuke untsu läinud. Aitäh E67 ääres olevale võõrastemajale Hotel Europe, mis meile siiski mõnusalt öömaja pakkus. (Eriti kahtlane oli selle hosteli pererahva koer, kes nägi välja nagu põrsas. Ja ta röhkis ka veel, ise turistide jalgadele röntsatades ja pai nurudes.)

Vaatemängulisemad riigid olid muidugi Slovakkia ja Ungari. Esmalt mäed - jumalikud mäed Slovakkias, mis tagasiteel paraku metsatulekahjude küüsis vaevlesid. Teisalt tohutud päevalilleväljad, kuhu me tagasiteel vupsata otsustasime, et pisut "X-Files'i" Mulderit-Scullyt teha. Mäletate ju küll seda filmi, kus nad mööda maisipõlde ringi uhasid, endal helikopterid kannul.

Oh, neid emotsioone, oh, neid emotsioone ja meenutusi. Kui veel midagi eriti tarka öelda tahan, siis kirjutan veel. Muidu aga üritan pilte näidata.