Mul on häbi. Kohati isegi nii häbi, et nutt tuleb peale. Mul on häbi olla eestlane ning elada Eesti Vabariigis, sest päev päeva järel saab selgemaks, et see riik on kui kesk- ja vanemaealiste intrigaanide väike pesupali, kus hea teineteisele seebivett silma ajada ning seejärel oma toanurgas võikalt irvitada - näe, kus nüüd alles mängisime. Mis siis, et sellest samast leigest enda pritsitud seebiveest oma silmnägu - vaat et kõige rohkem - täis on.
Huvitav, mil moel kavatsevad hämailmaga harjunud keskerakondlased või rahvaliitlased rahvale seaduskuulekust selgitada, kui ise riigi ülimale seadusele kõrge kaarega pähe lasevad? Inimesed, kelle ainus mõte on kasvõi küünte kriipides oma olematust võimupositsioonist kinni hoida, mahhineerida ja põhiseadust hüljates ila ajada, tekitavad tülgastust. Vastikust. Lugupidamatust. Põlastust.
Nii kutsun ma enda peaga mõtlevaid ja mõelda tahtvaid inimesi üles seda ka jõuliselt välja ütlema. Nii nagu seda tegi tunnustatud tohter Helle Nurm, apoliitiline parlamendiametnik Ülle Aaskivi või paljud teised vaba sõna ja mõtte pooldajad, kes seadusi tunnevad: Eesti riigis kuulub kõrgeim võim rahvale.
Kuulub rahvale hoolimata sellest, mida vastutustundetu parlament või mõni mälukaotuses vaevlev igandpoliitik asjadest arvab. Sest olgem ausad, kellele nende arvamus ikka korda läheb, kui olulistel ja seadusest tulenevatel hetkedel nad oma arvamust ei avalda (=vastutust ei võta). Brr.
Huvitav, kas koalitsioon võiks võtta julguse rindu, et öelda - see koalitsioon on lõhki, sest vastastikkust usaldust pole enam. Kahjuks "juhtuvad" sellised vastutustundest tõukuvad asjad ainult arenenud demokraatiaga riikides. Mitte siin.
0 comments:
Post a Comment