Kas teie ka mäletate, mis tunnetega te 20 aastat tagasi kooli läksite? Mul on kuidagi väga hästi meeles, kuidas ma kooli ees seisin, astrikimp käes, punane jope seljas (sest minu meelest oli umbes samasugune ilm nagu täna) ja sinine koolimüts peas.Ja siis mulle koitis: täpselt 20 aastat tagasi see tõepoolest oligi. Sa armas Mooses! Nagu lisas nii mõnigi teine meie kirjavahetuses: No, ja mida me siis õppinud oleme? Tõepoolest, mida... :)
Hoolimata sellest, et Toomas Lepa rezhiil põhinev ja Juhan Aare narratiivile tuginev "Eestlased Kremlis", dokumentaal, mis hiljuti ETV eetris oli, on saanud palju süüdistusi - eelkõige sellepärast, et film heroiseerib põhjendamatult punanina Arnold Rüütlit, näidates meest meie aja kangelasena ja tõeliselt eestimeelse iseseisvuse eest võitlejana -, pean ütlema, et mulle see film meeldis. Narratiiv on alati subjektiivne. Autori seisukohtadega ei pea nõustuma, oskuslik teksti lugeja vaatab rõhkudest läbi, ümber või mööda. Palju olulisem oli selle filmi puhul haruldaste arhiivikaadrite nägemine. Kunagi varem pole avalikkusel Mihhail Gorbatshovi ja 46 Eesti NSV rahvasaadiku kohtumist näha õnnestunud. Ning dokumenteerituse seisukohast oli see film väärt. Ainus rezhiiline iseärasus oli see, et jutustuses ei kasutatud kronoloogilist narratiivi. See häiris pisut - hüpe ajas edasi-tagasi. Võib-olla oli see taotluslik, sest just ajalise järjestatuse hülgamine võimaldas mõnda tegelast paremas valguses näidata (Rüütel, nt) - teised olid sel hetkel kui taustajõud, abistajad. Mis siis, et Rüütel nüüd küll "eestlaseks Kremlis" ei liigitu: polnud ta mingi eestimeelne rahvasaadik, vaid käis lihtsalt presiidiumi esimehena Moskvas (tühi)kargamas.
0 comments:
Post a Comment