Aisakell, aisakell...

Tulin täna tööle, jõululaulud huulil: "Aisakell, aisakell, kella kauge hüüd..." Hommikul aknast välja vaadates tabas mind aga astridlindgrenlik "Vaata Madicken, lund sajab!" Okei, tegelikult kogus sadu pealinnas tuure juba eile, mil lumelörts ja näkkupeksev tuul linna pahupidi pöörasid. Oli tükk tegu et a) koju saada ning b) auto lume alt välja kaevata ja suvesusside sahinal poodi veereda. Grr! Hea, et nüüd on kõrri lõikav tuul vaibunud ning tegu on enam-vähem normaalse talveilmaga. See tähendab, et jänes tuli teenitud suvepuhkuselt kapist välja kutsuda ja endale pähe sorgata. Ja jälle tuli mulle meelde, kuivõrd raske see ikka on. Kongerdasin tööle, nina kingades kinni, sest pead ülespoole tõsta oli üpris keeruline. Muahaha!

Üleeilne õhtupoolik tõi P!nk'i. Ja veel väga vahva P!nki. Ehkki pool kontserdiaega tuli mul Katsiga sõnumineerida, et lugu ikka lehes oleks, sain vahvamaid lugusid ikka nautida ka. Näiteks mõnusa klaverimänguga alanud "Family Portrait"... Ülimegahea. Minu lõbusaim emotsioon kaasnes aga lauluga "What's Up". P!nk laulis seda sellepärast, et Linda Perry, 4 Non Blondes'i solist oli tema produtsent. Ning kui meie kõrval kontrollimatult karelnud alaealised tibid näisid teadvat kõiki P!nki lugusid peast, siis siinkohal nad vakatasid, vaatasid segaduses enda ümber ning, nähes, et meie kõik lugu kaasa üürgame, turtsatasid: "Päh, mis lugu see on! Kui nõme! Mina seda küll kuulnud pole! See on mingi vanainimeste laul!" Esimene mõte oli, et annaks neile jalaga. Aga siis tundsin võidurõõmu selle üle, et mäletan rohkem kui mõni käblik. Evil me!

Foto: Liis Treimann / Postimees