"Restoranis hargneme," röögatas ta ning marssis Hansapanka

Meeleolukas kevadnädalavahetus tõi miskipärast tunde, justkui oleksin ma jälle 16-aastane. Või okei, 18-aastane. Toona tundus olevat tavapärane, et suudad rokkida ööd-päevad jutti ning olla järgmisel päeval reipalt a) koolitunnis või b) loengus. Vähemalt oli hea meel tõdeda, et suudan seda veel endiselt.

Kuigi, sääraseid kevadpidusid tuleb tervise huvides lihtsalt haruharva korraldada. Vanus annab end siiski-siiski tunda. (Huumor-huumor, ega ma nüüd nii vana ka pole:)) Igatahes on muhe ühe vingelt väärt seltskonnaga kellakeeramise järgsel hommikul hotelli restoranis hommikust süüa (saatjaks röögatused, et alla sajakrooniseid toite süüa ei tohi, omletti võib kodus ka teha!), seejärel õndsalt koju komberdada ja järgmisel päeval saada lõbus sõnum:

Eile hargnesin, aga täna olen suremas. /--/ Kuid on välja pakkuda piknik.

Mõni ikka jõuab! Nii võtsime ka tänavuse esimese kevadpikniku ette. Lõõgastavale nädalalõpule eelnes aga õõvastav muusikalielamus linnahallis. Mitte et solistid ja orkester poleks head olnud. Ent. Sinu pingutamisest pole ju kasu, kui äpardunud helikunstnik kõik p...sse keerata suudab. Eriti piinlik oli siis, kui laulma hakanud Kaire Vilgatsi mikker sisse lülitada unustati. Siis mõtled küll, et milleks selline haltuura... Hmm...

[Ja siin oli üks fotomeenutus reedeõhtusest rokkimisest Klassiõe juures. Peatage Lasnamäe!]