Mihkel Raud rääkis Pet Shopi kohta õigust

Mis seal salata, tihtipeale ma Mihkel Raua hinnangutega päri pole. Mis puutub aga Pet Shop Boysi kolmapäevaõhtusesse kontserdisse, siis siin olen temaga nõus. Tegu oli tõepoolest armetu karaoke-show'ga, kus kõik helid olid stuudios tuimalt kokku miksitud ning ainus, mis meenutas, et laval on ikka päriselt Pet Shop Boys, oli Neil Tennanti lauluhääl ja mõned "aitäh-id" ja "spasibo-d" samuti. Kogu tsirkust vürtsitas häbiväärselt kehv koreograafiline etüüd. Olen paraku kindel, et Eestis oleks piisavalt koreograafe, kes suudaks küll sellise jama üle lavastada. Mis sest kasu, et kõik hitid riburadapidi ette mängiti. Koduse helitehnikaga suudan ma samasugust mürinat teha. Piinlik!


Ent veelgi piinlikum on lugeda sama päeva (reedese) Postimehe kultuuriküljelt Sakala ajakirjaniku ja tõenäoliselt paadunud Pet Shop Boysi fänni Margus Haava kirjutist sellest, kuivõrd intelligentne see PSB ikka oli. Esiteks - mida kuradit tähendab irooniline intellektuaalsus popmuusikas. See on mingi faa-faa-ja-bling-bling, sest tegelikult on see ikkagi lihtsalt popmuusika - ükskõik, kuidas sa seda ei nimetaks. Ning stiili "intellektuaalne popmuusika" pole olemas. Nii armastavad öelda vaid säärased "kriitikud", kes soovivad enda maitset mingis mõttes paremaks pidada ("päh, ma ei kuula mingit poppi, ma kuulan märksa intellektuaalsemat muusikat, Pet Shop Boysi näiteks"). Teisalt ei saa ma ikkagi aru, mis kontserdil Haav käis. Näis, nagu ta oleks saanud mingi muu live'i elamuse. Ahjaa, vingun ka selle kallal, et ilma PSB "Soomuslaev Potjomkinit" nägemata on kriitik võtnud vaevaks see nii muuseas maha teha. Hmm. Ta võinuks Traffalgari väljakul kohal olla, kui meie seda vaatamas käisime.

Foto: Peeter Langovits/Postimees