Õnnelik lõpp. Igatahes.

Milline imeline pühendumus mu isiklikule blogile, minu mõttesõelale - küll olen alles tänavu palju kirjutanud, meeles pidanud ja tallele pannud! (See siin oli iroonia, kui sa veel aru ei saanud). :) Aga õnnelik on see 2011nda lõpp küll. Mitmes mõttes. Minu jaoks oli see suuremaks, targemaks, kogenumaks ja tugevamaks saamise aasta. Lisaks muidugi ühe suure asja ära tegemise aasta. Niisiis, minu aasta emotsionaalseimad märksõnad - ma tegelikult kirjutasin need juba eelmisel nädalal Ilusa Inimese juures paberile, aga siis unustasin jälle ära. No, proovin uuesti:

Sina. Kõiki järgnevaid tähthetki läbiv, neid läbi minu ühendav ja mind elutervena hoidev, laule ja luuleridu valima ja kuulama panev, enda eest seismist ja negatiivse vastu külmaks jäämist õpetav tugiliim. Aitäh. Usutavasti on see vastastikkune.

Gruusia. Seda, miks see mulle eriti oluline oli, on sõnadesse raske panna. Tegelikult - raske on seda avalikesse sõnadesse panna. Sest - kes teavad, need teavad. Teavad, et need inimesed, kellega oli mul au nii jaburlahedalt pähe tulnud seiklus ka päriselt teoks teha, on olnud minu selle aasta säravaimad kaasteelised. Oleme ühiselt palju, väga palju üle elanud ja ära teinud, palju ja ausalt tundnud ja tunnetanud - imeline Gruusia oli kui selle koosmeele kinnitajaks, liimiks, ühtesõlmijaks. Selle ühisnimetaja alla liigituvad märksõnad hotellide pulmasviidid, Puškin, sünnipäevamaasikad ja pidžaama, piknik trammiteel, puulaasimine, Vabandus, Kapp, - "kus tuhatoos on?" - "sinu paremal käel muidugi", -"kes julgeb seda Andrile ütlema minna?" - "Eks ma lähen...". Ja muidugi - v i i s jäätist!

Haara härjal sarvist. 2011 andis sellele "kui ise ei tee, siis kes teine" mõttele hoo. Alguse. Väga palju sõltub minust endast juba lähikuudel, kuid mõne olulise sammu tegin juba tänavu. Tegin kodus remondi. Paigutasin mööbli ümber, tegin selle just niisuguseks nagu mina tahan. Nii istun ma aasta viimasel päeval, mõni tund enne numbrimuutmispeole minekut õndsalt oma kodus, vaatan laual või riiulitel võbelevaid küünlaid, mandariini- ja piparkoogikuhilat, seikluslikku postkaardiseina ja lõbusat VIP-nagi ning teen Smaugile pai. Mulle meeldib oma nurgake. Nii kauaks, kui seda jagub. Mõte on muidugi laiahaardelisem, nagu mainisin, sest eks oma nurgakest otsi me siin elus kõik ka laiemas plaanis.

Minekud. Ehkki mõni sel aastal mu elu mõjutanud minek (või mu enda jaburail hetkedel korda saadetud ja teiste elu mõjutav minek) lõppeb (seni õnneks) alati õnneliku tagasitulekuga, valades südamesse rõõmu sõõmudena tagasi - ning paneb küsima, kas need minekud ja tulekud jäävadki mu elu lahutamatuks ja igikestvaks osaks -, siis mõni minek on lõplik. Ehkki segatud segaste tunnetega, lahkus minu ja mu lähedaste elust tänavu mitu olulist, meid vorminud, kasvatanud ja mõjutanud (ka siis, kui me seda alati tahtnud pole) inimest. Rahulikku ja leppimist täis teed neile kõigile. Nagu ütles Sõber: oleme suureks saanud, nüüd pole meil neist minekutest enam iial pääsu.

Tallinn 2011. Meeldib see kellelegi või mitte - mul kama kaksteist - see oli viimaste aastakümnete Eesti tulemuslikum mainekujundusprojekt, mille tegelik mõju selgub alles aastate pärast. Eestile. Tallinnale. Kultuurile. Turismile. Mul on kõrini maakonnareporterite soigumisest teemal "ma ei näinud midagi, ma ei kuulnud kedagi". Viitsigu siis bussipilet osta ja kohale tulla, mitte ärgu eeldagu, et kultuuripealinna sündmused peaks ühtäkki kõlama Tartus, Elvas, Põlvas või mujal. Küsige oma linnalt, mida ägedat meil korda võiks saata, et kõigil põnevam oleks. Kõrini on ka oma ninast kaugemale mitte nägevate eestimaalaste halast, et äh, mis see siis oli, laulupidu teame me ju niikuinii. Aga Euroopa ei teadnud sellest tänaseni miskit, sest keegi pole (hoolimata juttudest, kuidas kõik jumaldavad meie laulupidu) iial viitsinud siia miljonite lugejatega kõnelevaid ajakirjanikke kutsuda. See kõik on jama ja nii tavapärane reaktsioon.
Nagu hea Sõbraga hiljaaegu arutlesime: oluline on see, mida tehtust õpitakse. Mitte ainult Tallinnas, vaid ükskõik kus mujal Eestimaal. Kuidas oma kodukoht elanikele ja külalistele ägedamaks, armsamaks, "omamaks" muuta. Kuidas suuta kõlada kaugemale kui Eesti meedia, kuidas peibutada oma kodukohta rahvusvahelised loojad, kuidas õppida vastama küsimusele "mis Minu Kodu nii eriliseks teeb". Hala ei vii kuhugi, pigem tunnusta neid, kes sellega hakkama on saanud ja võta õppust. Ka Tallinnal on palju õppida ning nutika tegutsemise korral saaks omandatud professionaalsuse, suhtevõrgustiku, teadmised ära kasutada (praegu tundub, et kõigil on minnalaskmise meeleolu - eh, sai kaelast ära).
Jah, see oli võimas võimalus, mille me meeletult vinge meeskonna ja partneritega ellu viisime. Ja hoolimata sellest, et kogu tegevtiim vaakus emotsionaalse kriisi ja ületöötamise piiril (mind viis see tänavu isegi haiglasse), jäime me ellu. Ja tuleme sellest kõigest välja eeldatavasti vaimselt tugevamana kui eales varem. Liiatigi nimetati mind selle kõige eest aasta parima suhtekorraldaja nominendiks. Ilma häbita - teenisin selle ausalt ära.

Aga raamatu tahan sellest kõigest kirjutada küll. Õpitu ja Inimesed väärivad seda. See on koht, kus kirjastused minuga lahkelt ühendust võtma on palutud. :)

Tuulte tuhinal läheneb lõpp

Lubage mul uhkusega esitleda - see siin on uus ja hõlpsalt kaasaskantav taskuformaadis trükis. Vähemalt mõne arvates. No millegagi tuleb ju oma naerukurde stimuleerida, eksole?! :) Ehkki lõpuspurt on meeletul hool alanud ning enne 22. detsembrit tuleb veel tohutult palju jõupingutusi teha, et kõik võimalikult hästi sujuks, paistab tunnelis siiski ka valguskiir: oleme pärale jõudmas. Nagu K tabavalt FB-s meenutas:

"See on eeskätt tõsise töörügamise periood. Sul võib raske olla, sest pead töötamiseks lõivu võtma ka vabast ajast, küllap tuleb loobuda mõnest toredast koosviibimisest või reisist, kuhu hing oleks kangesti ihanud. Siiski ei tasuks norutada, sest praeguse töö eest on korralikku tasugi loota, küll lõbutsemise aeg veel tuleb."

Tänane päev tõi kummalise, meediat mõistvailegi veel taustaselgitusteta uudise Anvar Samosti määramisest Postimehe vastutava peatoimetaja kohale. Loe uudist, kuidas tahad, ikka jääb selgusetuks, mil moel jagatakse ettevõttes ära vastutus ja tööülesanded vastutava väljaandja, vastutava peatoimetaja, peatoimetaja, peadirektori ja n.ö teise peatoimetaja vahel. See meenutab ühte ammust aega, mil seal samas leiti, et  organisatsiooni arendamisele ja äritulemustele parim on juhitasandi aina laiapõhjaliseks muutmine. Peagi, nagu ajalugu mäletab, mööndi, et selline korraldus kvaliteedimuutust ei toonud ning sellest loobuti. Ehk mõisteti siis, et alustama peab alumisest astmest, meediaettevõtte puhul pädevatest/usaldusväärsetest ajakirjanikest. :) Ehk, ümber öeldes laulusõnu: "Nii ajaratas spiraalis käib..." :D

Suur maailm, väike maailm

Tänu oma meediakoolis käivale S-le sain teada, et tal on omakorda TLÜ-s fotoklubi juhtida. Nii sain täna meeletute koosolekurallide ja argiste õuduste järel viimaks ometi sedagi külastada. Mulle ei anna rahu S-i toodud näide sellest, kuidas Londonis on asutud kõiki (harrastus)fotograafe taga kiusama, et need jumala eest tänaval või mujal avalikus kohas (igal juhul avalikus ruumis) enam luba küsimata kellestki pilti ei teeks - või ähvardab politseinik pildistaja arestikambrisse viia -, mispeale S nentis, et hoolimata näilikult suurenenud isikuvabadusest on avaliku ruumi mõiste hakanud ahenema ning inimese intiimtsoon suurenema. Võib-olla. Ent samas - tänu kaasaegsele tehnikale ja veel enam näilikumale veebivabadusele on inimesed märksa enam hedonismile ja enesepaljastustele andunud, riputades veebi, sesse uudsesse avalikku ruumi endast üles ükskõik missuguseid pilte - enesekriitikast puutumatuid ülesvõtteid läbudelt, kodust (kuhu jääb avalik vs mitteavalik ruum), lastest, lähedastest -, rääkimata kõikvõimalikest ühiskonda enda tegevustest / paiknevusest teavitavatest sissekannetest, mis võiks väärkäitlemise korral sellele enesepaljastajale sootuks karmi tagasilöögi anda.

Ah et lähenemine traditsioonilises avalikus ruumis tundub ahistavana, ent enda isiklikud paljastused modernses avalikus ruumis sõbraliku žestina - hoolimata sellest, et ahistajaid leidub seal enamgi? Hoolimata sellest, et enesepaljastuski võib mõjuda ahistavana.

Eriti äge oli see, et järgmiseks korraks tuleb endast autoportree teha. Aga nii, et sa füüsiliselt pildilt puudud. :)

Kui kätte ei võta, siis ei sünni ka blogi

Blogipidamine on ju nagu iga teinegi hobi - vabast tahtest võetud meeldiv kohustus, mille juurde pöördud ikka ja jälle tagasi. Kas või juba sellepärast, et endale meeldib. Ja see aitab mõttevirvarri paremini seedida ja reastada. Aga ikka läheb nii, et mõni tegevus jääb aeg-ajalt unarusse. Isegi siis, kui mõne järjekordselt kogetud emotsiooni ajel tunned, et aju otsib õigeid formuleeringuid, kuidas kogetu kõige õigemate sõnadega blogisse kirja panna... No mis teha, kui põnev ja ülikiirelt tuhisev aeg viib iga päevaga kultuuripealinna aastale üha lähemale (praegu kujutlen end raamatusse "80 päevaga ümber maakera", sest umbestäpselt nii palju päevi ongi jäänud), ent õhtuks oled sind deadline'ipakul passivate ja süüdistavalt silmitsevate tegemate tööde ära teha püüdmisest nii väsinud, et oma tähelepanekute kirjapaneku asemel rehmad mõttes pigem käega ning, teinud mõned järjekordsed üldkasulikud majapidamisliigutused, heidad hoopis magama. Ja isegi siis, kui vahepeal on ka taas oma lemmiklinnas NYCis ära käidud, sekka überpatriootlikku Washingtoni või suviselt koketeerivat Madridi kaetud, ei jõua end kokku võtta, et meenutusi ja muljeid jagada. Õnneks on tänapäeval muidugi Facebook, mis seesugused emotsioonid kerge vaevaga endasse talletab.

Tänane emotsioon sel sügisel alanud meediaklubiga pani end aga taas kokku võtma. Alates sellest sügisest vean Eduard Vilde muuseumi lahkel kutsel (ja muidugi loal) nende ruumes Kadriorus meediaklubi, kuhu ootan eelkõige kõiki abituriente ja esmakursuslasi, aga laiemalt võttes kõiki neid, kel meedia vastu sügavam huvi kui argitarbijal. Ja ehkki üks rõhuasetusi on muidugi ajakirjanduse toimemehhanismide ja ajakirjandusmeisterlikkuse tunnetuse õpe, on sel - klubilisel - moel hoopis põnev arutleda ja analüüsida meediaruumi laiemalt, jättes ajakirjandusliku ruumi piltlikult öeldes meediamaja üheks toaks ning kiigata siis koos entusiastlike kaasamõtlejatega ühiselt ka maja teistesse tubadesse täis kultuuritaju, sotsiaalseid konstrukte, manipulatsiooni, eneseregulatsiooni ja enesekriitikat. Nagu ikka pimedate tubadega tundmatus majas - pane tuli põlema ja tondid kaovad. Siis tekib mõistmine, miks mõni vari algul nii hirmutav näis.

Ehkki avaõhtul huviliste külluse üle just kurta saanud, pani kogetugi ja kohale tulnud esimeste klubiliste ring heameelest silma särama. Juba seepärast, et praktikuna meedia- ja kommunikatsioonisektoris töötava inimesena kogen harva nooruslikku avatust ja siirust, liiatigi, mida ilmestaks silmist seletatav taiplikkus ja analüütiline mõtlemisvõime. Pigem kohtame süvenevat künismi ja kapseldumist, mentaliteeti "ma tean küll, kuidas need asjad on" või iroonilist "no mida sa mulle täna müüa tahad" mõtlemist, seltsiks rutiinist sündinud soov lihtsaid ja kiireid lahendusi otsida. Ja kas ma siis ise teistsugune olen - ilmselt mitte. Nii ongi lahe taasavastada, et noortel seda häda pole, et kusagil kuklas iriseks mõni järjekordne eluraskusi meenutav, läbipõlemist kaagutav ja pidevalt "küta edasi! kiiremini! kaugemale! vaata, mis naaber teeb!" näägutav kuradike. Noortega suheldes, nende elurõõmu ja teada tahtmise janu imetledes õpid ise ka. Või õigemini - meenutad. Eelkõige mõistmist, et kuigi sa võid majas, mida tunned enda meelest läbi ja lõhki, kas või pimesi jalutada, tasub endalgi aeg-ajalt tuli süüdata ja ümbritsevat teise pilguga kiigata.

Ah, ehkki metafooride hulk läks ühel kirjareal juba üüratuks, loodan, et saate aru. :) Järgmisel korral, s.o 26. oktoobril rühime meediaklubiga aina edasi - loodetavasti tuleb juurde neid, kel huvi meediaruumi ja enda rolli selles mõtestada.

Imeline august hakkab selja taha jääma

Näed nüüd - varsti ma juba paarkümmend päeva 31-aastane, aga pole hetkekski mahti leidnud, et korra siin peatuda ja pisut mõtteid mõlgutada. Põhjus ilmselt suuresti ka selles, et Facebook tundub oma ringiuitavate mõttekildude, neid saatvate videolugude ja muidugi värvi andvate fotode jaoks nii mugav keskkond olevat.

Alles hiljuti, läinud nädalavahetusel, tuli Facebooki ja sotsiaalvõrgustike üle pisut arutleda, kui Maire oma saatesse kutsus ning sel teemal sõna võtta palus. Heh, olime Merlega kahekesi ühtäkki kui sotsiaalvõrgustike maa peale laskunud kaitsepühakud, kes pealtnäha kriitilisema meelega vanemale generatsiooni ees uue meedia võlusid kaitsta võttis. Saate edenedes jõudude vahekord tasapisi küll muutus ning lõppkokkuvõttes mõistis igaüks, et targa või oma tegevust mõtestava meediatarbija jaoks pole ükski uus meedium ületamatu takistus või "hirmuäratav koll toanurgas". Oluline on neisse mitte uppuda ja meeles pidada, et meedium on siiski jätkuvalt vahend, mitte eesmärk.

Kuid uue eluaasta esimesed paarkümmend päeva on kulgenud küll põnevalt, ergastavalt, väljakutsuvalt ja nauditavalt. Sest mis viga töölt koju jõudes eneselegi tunnistada, et taas on möödunud üks huvitav koolipäev (õppeaine on ilmselt tööõpetus, pidades eelkõige silmas peatükki "Terase karastamine"). Või mis viga nädalavahetuselt naasta ning eneselegi tunnistada, et taas on möödunud üks avastusi, üllatusi ja lõõgastust pakkunud kvaliteetaeg.

Luban endale, et sirvin pisut oma paarikümne päeva jooksul tehtud Facebooki sissekandeid ning tõstan mõned eredamad hetked ka siin esile.

Ja mis Tallinnal viga on?

Pärast eileõhtust (mulle taaskordset, Empsile esmakordset) "Eesti meeste laule" võtsime kahekesi lihtsalt mere ääres ringi jalutada. Eluaegse tartlasena polnud ta eales sattunud ei Noblessneri kvartalisse, Kalamaja parki, Lennusadamasse ega isegi Boheemi, kuhu meid jalad läbi lummavalt vaikse ja õhtupäikese käes mõnuleva Kalamaja justkui iseenesest viisid, ent kuhu me peatuma jääda ei saanud - see oli lihtsalt sõpruskondi ja lastega peresid puupüsti täis. Pärast hopsti! trammi peale ning loginal-kriginal linnahalli juurde, et siis linnahalli katusel tšillivaid kultuuripealinna Lokaalraadio-vandeseltslasi kiigata, Admiraliteedi basseini kerkinud jahisadamat uudistada ning tagasi koju jõuda. Imeline!

Ning see viis mind mõttele, et meil ongi olemas kaks Tallinna. Üks, kemplusest ja kukepoksist, vastastikkusest ärapanemisest ja käkikeeramisest, korruptsioonist, väiklusest ja onupojapoliitikast pakatav stagna-Tallinn, mida Eesti ajakirjandus hea meelega Tallinnana näitab, ning teine, avastamisväärt nurgataguste ja piltpostkaardilike (puu)majade, armsate, hoolivate ja lahkete inimeste ning karge mereõhuga arenev-Tallinn, kus mina elan ja elada tahan. Mida rohkem sellele mõtlesin, seda enam tundus mulle esimene, meedia poolt hommikust õhtuni kuvatud Tallinn pigem meediale endale omasest künismist ja ärapanemisest sündinud tahtliku konstruktsioonina ning teine kohana, kus inimesed päriselt elavad ning mida inimesed päriselt oma koduks peavad.

Tõsi, ega ma naiivitar ole, et ei mõistaks, et esimene, nn meediakonstruktsioon vastab samuti tõele ning kelmust ja alatust on meie ümber palju. Ent kuhu jääb siis representatiivsus, eritahkude märkamine ning nende kohtlemine kui mitte võrdse siis võrdelistena? Seda teist, eile taas kogetud hurmava sarmi ja pikkadele õhtustele jalutuskäikudele peibutavat Tallinna justkui polekski olemas. Või kui, siis kumab seda ainult boheemide ja puukallistajate sõnades. Ei saa end just viimaste hulka lugeda, ometi leian ma, et lisaks ülepolitiseeritud käsitlusile on Tallinn märksa enamat. Ja mulle meeldib siin.

Maikuu, suur toomepuu..

Ja ongi mai 2010 läbi. Mitte et see suurt pilti silmas pidades midagi erilist tähendaks - sest midagi suurt, laineid murdvat või keret raputavat ju ei toimunud (v.a rõõmustav tõdemus selle kohta, et olen ikka terve kui purikas) -, ent iga uus algav kuu toob kultuuripealinna aasta lähemale. Tööd on vaja veel meeletult teha: kui mais esitlesime kolme neljandikku progammist Eestile, siis juba kahe nädala pärast teeme seda Helsingis maailmale. Enne veel aga ootan põnevusega eelolevat nädalavahetust, mil viin Eesti meedia Istanbuli. Loodetavasti saab korraks ka ise hinge tõmmata ning vaadata, kas Istanbul on 2004. aastaga võrreldes väga muutunud, s.t kas ma olen sellesse hiidlinna hakanud kuidagi teisiti suhtuma.

Vahepeal olen jõudnud nii mõndagi positiivset ja kultuurset kogeda. Näiteks Ridley Scotti "Robin Hood", kus peaosades Russel Crow ja Cate Blanchett. Nii mõnegi arvates on Scott oma eepilisuseihaga küll üle piiri läinud ning kogu lugu oma suurte pintslitõmmetega naeruvääristanud, aga kõik oleneb ju sellest, mis elamust kinno otsima lähed. Võis rahule jääda küll. Pealegi, polegi väga-väga kaua üksi kinos käinud. Kummaline kogemus, sest tavaliselt saad kaaslas(t)ega kinost lahkudes nähtu üle arutada - ikkagi jagatud kogemus -, aga noh, sedapuhku siis niiviisi.

Kultuurinädal tõi ka kiire ja toreda kutse Kumusse, et heita pilk kaasaegsele Eesti kunstile (ma sellest suurt midagi arvata ei oska, aga vähemalt on Jaan Toomiku seksiviiteist pakatavad maalid üle kiigatud - mnjah!), viis kalli Maiani plaadi "Õnneleid" esitlusele (imeliselt helge plaat, mille loonud imeliselt head Eesti džässmuusikud) ning tõi muidugi Eurovisiooni. Kaks korda (sest teise poolfinaali ajal oli Maiani plaadiesitlus minule täiesti uues ja seniavastamata Tam Galeriis kodu lähedal). Ega ma suurt muud lisada oska, kui Kairega kolmapäeva hommikul "Terevisioonis" ütlesime:

"Lõppude-lõpuks on ikkagi nii, et tuleb see õhtu kätte, istume televiisori ees, sõbrad on koos, lamisevad, naeravad, heidavad musta huumorit, aga samal ajal vaadatakse. Minu jaoks on vahva see, et see on kord kokkusaamine, mahaistumine /---/ ja hiljem siis irvitamine," rääkis ETV saates "Terevisioon" Andri Maimets, kes oli enda sõnul eile õhtul ennustanud ära seitse edasipääsejat kümnest.

Ma küll ei nõustu, et ERRi uudisteportaal mind järjekindlalt fänniks kutsub, aga täpselt nii see oligi ehk teisisõnu, kõige olulisem, et head sõbrad said telerite ümber üle Eestimaa kokku ning tundsid end hästi - ise samal ajal ägedalt vaieldes ja punkte jagades. Okei, mina ei tundnud end võib-olla mitte kõige paremini, aga ega nüüd häda ka midagi ei olnud. :) Ja õhtu lõpuks sai veel sõprade pilli järgi tantsu vihtuda. Tore ju!

Nuta või jäta... Labased reklaamid jälle väljas

Väga masendav.

Kevad on käes: soojemaks läheb...

Sel nädalal on küll hinges ilmeksimatu tunne - kevad on käes! Juba teist päeva järejst ei pea enam kartma, et rutakalt liiga kergelt riietudes võiks vilus tuul põue pugeda ning tervise viia. Ning see teeb tuju heaks.

Soojemaks läheb ka teistel radadel. Tänahommikuse seisuga jõudsime tööga nii kaugele, et julgeme 15. mail enestele häbenemata silma vaadata - kultuuripealinna programm (tõsi, kevadel siiski veel 75 protsenti kogu programmist) on valmis avalikkuse ette astuma ja end esitlema. 15. mai ettevalmistused on hoos, ent üks väga mahukas eeltöö sai täna hommikul tehtud. Ja see teeb taas tuju heaks.

Oma blogis pani mind mõtteid mõlgutama aga üks äsja lõppenud kohtumine. Nimelt tõdemus, kuivõrd raske on inimestega silmast silma kohtumata ja põlevil silmil selgitamata mõista anda, mis see Euroopa kultuuripealinn ikkagi on. Inimeste pealiskaudsus või ajanappuses teemasse süvenematus, pigem selle hoomamatus on liikumise taga soovinud näha vaid üksikute isikute paraadi, kelle töö väljundiks, täpsemalt tööriistaks on sellenimeline sihtasutus.

Nii võetakse kultuuripealinna programmi üle arutledes pigem kaitsepositsioon: te ärge tulge mulle seda, teist või kolmandat pähe määrima. Kui teemat enam on mõistetud, saadakse aga ühtäkki aru, et tegu ei olegi ühe institutsioonikeskse kultuurikavaga a la mõne omavalitsuse kultuuriosakonna aastaplaan või mõne üritusturundusettevõtte järjekordne firmapidu, vaid et selle müütilise "kultuuriprogrammi" moodustavadki tõelised meie riigi ja linna loomeinimesed - nii kodumaised kultuuritipud kui ka rahvakultuuri (edasi)kandjad.

Tõsi, kultuur ei ole ühtne tervik, mis ümmarguse, ilma väiksemate-suuremate okasteta kerana kõigile meeldib (a la Jaan Toomik ja tema kuulus junniinstallatsioon versus tipphelilooja Arvo Pärdi teosed), aga see on meie Eesti kultuur. Ning kultuurile ei saa alati läheneda pigem uudisajakirjandusele omaselt skeptilisel moel ("no, mida te nüüd korda olete saatnud; mis kräpp see on, mis niikuinii uudiskünnist ei ületa"), vaid pigem kultuuriajakirjandusele omaselt avatud, mängleval, diskuteerival ja kaasa mõtleval moel ("aga mis oleks, kui...").

Alles siis, inimestega vesteldes, oma tööd tutvustades ja selgitades näed nende nägudel ühel hetkel ootamatut äratundmisrõõmu, mis peegeldub kas või heldinult naeratades öeldud "oo, tema kontserdile läheksin mina alati hea meelega!" (personaalne ja mitte institutsionaalne kontakt) või siis ka mõistmist, et kultuuris - erinevalt institutsionaliseeritud käsitlusest - pole lõplikke lahendusi. On vaid vähem ja rohkem teostamist võimaldavad ideed. Ja see tegi taas tuju heaks.

Oh neid elu-kakskend-neli-kirjanikke...

Tegelikult tahtsin ma muidugi kirja panna oma mõtted filmist "Alice imedemaal". Ning arutleda pisut selle üle, mis muusikastiil iseloomustab nullindaid. Aga no ei jõua kõike. Või kui jõuab, siis pisut hiljem. Praegu pean lihtsalt aasima Postimehe ajakirjaniku Raul Sulbi kirjutise kallal, mis kajastab Margus Müili lahkumist Kroonika peatoimetaja kohalt. Muuseas loeme:

Seltskonnaajakirja Kroonika esimene number ilmub aastast 1996. Ajakirjal on olnud selle aja jooksul neli peatoimetajat: Maire Aunaste, Einar Ellermaa, Ingrid Tähismaa ja Margus Müil.

Ning mul läheb kohe hing hellaks, mõeldes sellele, kuidas see ajakirja esimene number ilmub juba 14 aastat - ilmub ja ilmub... Aga ei saa kuidagi ilmutud. Vaesekene. Äkki viies peatoimetaja saab esimese numbri ka lõpuks välja antud. :)

Okei, pisut "Eesti laulust" samuti

Esiteks tuleb ERRile aitäh öelda. Mitte selle eest, et nad minuga lepingu lõpetasid, mistap ma märtsist enam "Vikerhommiku" saatejuht ei ole, vaid selle eest, et nad võimaldavad ETV-d vaadata ka võõrsil. Ja see pole üksnes minu, seniks pelgalt aeg-ajalt kodumaalt eemale silkava meeskodaniku tänusõna, vaid paljude mu sõprade tänu, kes võõrsil elavad, ent tänu Vikerraadio ja ETV veebile kodumaa eluga kursis on. Tänu sellisele liigutusele on ju Kodu jälle lähemal.

Ning nii heitsime sõpradega tänavusele "Eesti laulule" pilgu peale Rumeenias, olles Bukaresti mõnusas üürikorteris end äärimselt hästi sisse seadnud, s.t joogi-und-söögiga varustanud (sest just nii peab õiget teleshow'd vaatamagi!) ja jalad seinale löönud. Et netiühendus (või koormus) sakkis piisavalt palju, et tervikust ülevaadet saada ning abiks tuli võtta R2 ja "Eesti laulu" enda lehe live-streamid (s.h green room), siis pole mõtet otsesaate osas sõna võtta.

Küll aga tahan avaldada võistluse võitjaile, Robert Juhkentalile ja Malcolm Lincolnile kaastunnet. Juba seepärast, et paari aastaga Eesti muusika ainsaks tõsiselt võetavaks laulukonkursiks haibitud võistluse peaauhind ei ole mitte nt plaadistusleping või mõni muu muusikatööstuses tarvitatav motivatsioonipakett (minu pärast kas või priipääse mõnele kontakte loovale ja poiste professionaalset tulevikku sillutavale muusika-expole, mida žüriis istunud Tallinn Music Weeki aju ja juht Helen Sildna kindlasti soovitade oskaks), vaid "pääs" võistlusele, mis on ju Eesti vaatajate jaoks ammu igasuguse tõsiseltvõetavuse minetanud ning võrreldav nt mõne Monte Carlo tsirkuseshow ülekandega, mis eetris kehvadel kellaaegadel teisejärgulistes kanalites.

Ehk teisisõnu, ikka ja jälle astuvad "Eesti laulu" loojad eos enda üritusse kodeeritud ämbrisse, kuulutades ühelt poolt, et ajavad Eesti muusika asja ja väites, et sellele püünele pääsevad tõelised kaasaegse Eesti muusika pärlid, ning saates parima neist siis - seda uhkusega preemiareisiks nimetades - kuhugi trallile, mida väidetavalt vaatavad ja fännavad ainult peded ja eurodiskopersed (keda on Emori tele-uuringute andmeil vähemalt Eestis ligi nelisada tuhat).

Nii et tunnen kaasa, Malcolm Lincoln! Vaieldamatult ei vääri Eurovisiooni lauluvõistlus teid, aga kui ETV nii arvab, siis - mis seal ikka! Siis tuleb kingitud hobuse suu kinni suruda, kehv priis vastu võtta ja karutantsusammul Oslosse minna. :)

Ahjaa, mulle meenus, et Hip!-i aegadel sai "Kahte takti" ju kajastatud. Siis oli Robert ka rivis.

Meeleolukontsert "Rõõmsa tujuga uude sügisesse!"

Mäletate ju omaaegset pühapäevaõhtust raadiokontserti "Rõõmsa tujuga uude nädalasse"? Väike Andri kuulas, kõrv vastu oma Okeani, kuidas välismaised biidid ta Karlova toakesse voogasid... Nüüd oleme siis rõõmsa tujuga uude sügisesse jõudnud. Vahepealne mudru, masu, mäsu, peataolek, nii-palju-on-teha, nii-tühjad-on-päevad ja kõik muu on nüüdseks eilne päev, tänasest keskendun teotahteliselt sellele, et veel ka 2012. aastal saaks õhata: "Oi, olid alles aastad". Eks saate aru, millest räägin. Ja sestap tööl oma isiklikus blogis rohkem ei peatu. Võib-olla hoopis kusagil mujal ja kunagi muul ajal. :)

Ent kiirpilk augustile: pärast väikest Soome-tretti sai Venna, seejärel ma ise vanemaks pühitsetud. Noh, Elis muidugi ka! Veelgi olulisem oli aga see, et Kalmer ja Annely pärast taasiseseisvumispäeva abiellusid. Peale selle, et mul on oma sõprade üle siiralt hea meel, tundsin õnne ja uhkust sellegi üle, et meie üpris uisapäisa-sõpruskond end vahetult enne pulmi siiski kokku võtta suutis (mnjah, vaene Konnake, kes pidi hommikust õhtuni muudkui aga küpsetama ja küpsetama - seda ka nii mõnegi teise eest, kes küpsetusorjuse asemel tagatoas hoopis tshättis...) ning kõik mõttes ujunud ideed teoks tegi. Ma loodan, et fotokingitus, veel enam aga unise moega Haanja külapoe ees toimunud pulmarongirööv ja hirmnaljakas vanasõnade lahendamine ka pruutpaarile endale meeldis. Meil oli igatahes väga naljakas! Kui kunagi jõuan nii kaugele, et suudan fotoaparaadi piltidest tühjendada, siis lisan paar meenutust siiagi. Mis seal salata, see nädalavahetus oli möödunud augusti hitt!

Ja muidugi ei saa tähelepanuta jätta järjekordseid hüppeid meediailmas, eelkõige Postimehes, mis tõstis kunagise kolleegi Heili asemele teise kunagise kolleegi Ingridi. Vangerduse vajalikkusest ei saa ma tõttöelda tänini aru, aga võib-olla saame seda kunagi mõnest memuaarepopöast lugeda. No näiteks kümne aasta pärast. :)

Ja ühe uuenduse olen otsustanud veel teha: nimelt oma blogi avalikust veebielust tagasi tõmmata. Eks peagi annan huvilistele teada, kus Mõtlik Mees jätkab...

Aitäh ning kohtumiseni,
washelluftheyrs!

Ajakirjanikke ründab taas nõdrameelsus!

Alles mõni sissekanne eespool näitasin, kuidas meedias tegutsevate ajukääbikute käes pannakse ka vale mees kinni - peaasi, et perekonnanimi on õige (Anders/Margus Tsahkna juhtum). Täna õhtul tuli mul taas jook kurku tõmmata, sest Postimehe ajukääbiklusele ei näi keegi piiri panevat. Nüüd röögatab PMi portaal Anu Saagimi allkirja kandva uudisega, et popikoon Michael Jackson suri südame seiskumise tõttu! Ja nii teatavat meile veel rahvusvahelised agentuurid! Sa armas Mooses! Ja ega siis Postimees ainsana, sama pasundab toimetajale või loo tõlkijale viitamata ka ERRi uudisteportaal:


Kui nüüd pisutki järele mõelda, siis teab iga mõtlev inimene, et see organism, mille südamelihas on seiskunud ja mille vereringe seetõttu enam ei toimi (meenutagem, südamelihas on organ, mis tagab oma talitlusega organismi vereringe), ongi surnud. See ei ole kindlasti "rahvusvaheliselt tõsiselt võetav" surma põhjus. Ehk teisisõnu, kõik inimesed surevad südame seiskumise tagajärjel. Ka mina suren siis, kui mu süda jääb seisma.

Aasimine aasimiseks, kas polnud ajakirjanikel võimalik uurida, mis siis Jackoga ikkagi juhtus? BBC uudist lugedes näeme, et olukorra kirjeldamisel kasutatakse uudisloos terminit cardic arrest, mida Euroopa Elustamisnõukogu kliinilisest surmast elustamise ravijuhendis tõlgitakse kui südame äkksurma ehk kardiaalset äkksurma. Kui surma oletatavat (!) põhjust teada tahta või teaduslikele allikatele tuginedes välja pakkuda soovida, tasub ajakirjanikul lugeda nt nimetatud elustamisnõukogu originaaldokumenti, mis ütleb:

Sudden cardiac arrest (SCA) is a leading cause of death in Europe, affecting about 700,000 individuals a year. At the time of the first heart rhythm analysis, about 40% of SCA victims have ventricular fibrillation (VF). (https://www.erc.edu/index.php/guidelines_download_2005/en/)

BBC uudist veelgi põhjalikumalt lugedes näeme aga, et surma põhjus on endiselt teadmata, sest selle väljaselgitamine nõuab lahangut:

Spokeswoman Karen Rayner said he was not under criminal investigation but the car "may contain medications or other evidence that may assist the coroner in determining the cause of death". (http://news.bbc.co.uk/2/hi/entertainment/8120606.stm)

Minu jutu mõte? Tõestab veelkord, et Danielil ei olnud õigus - kiirus ei taga adekvaatsust. Ning kaotab seetõttu igasuguse mõtte ja vajaduse säärase "kuuma uudise" järgi arvutisse tormata. Ning olgu see ka õpetuseks kõigile neile, kes arvavad, et iga enda arvates keelt tönkav (ent mitte allikavõrku ega tervet mõistust omav) inimene võiks suuta ajakirjanikku mängides teistele teada anda, mis meie ümber toimub. Punkt. PS. Kõige kurvem oleks, kui sarnast lugu loeksime üks-ühele online'ist võetuna ka homsest paberlehest. :)

Daniel Vaarik, ära ole nii IT-entukas! :)

Vikerraadio tänases "Meediatunnis" arutlesid Tarmu Tammerk ja Daniel Vaarik muutuva meediapildi üle ning leidsid ühiselt, et trükimeedia tulevik on tume.

Väljavõte Vikerraadio "Meediatunnist", 26. juuni 2009.
Kogu saade kuulatav ja allalaetav siin.

Tunnistades, et ühes ajaühikus toodetava teabe kvantiteedi osas jääb trükimeedia veebile all, pean paraku juhtima nii Tarmu kui ka Danieli tähelepanu sellele, et apokalüptilised kuulutused sellest, justkui trükimeedia hääbuks, on pehmelt öeldes naiivsed - trükikunsti leiutamisest kuni tehnilise revolutsiooni lõppfaasini (mis pole ju saabunud) pole ükski meedium kadunud, vaid pidevalt arenenud ja uuenenud (parem paber, analoogist digitaalseks jne). Paber eksisteerib tänini kõrvuti raadio ja televisiooniga, ehkki nendegi saabumisel on eakamale meediumile alati hävingut kuulutatud. Huvitav, ehk peaks siis ka elektrooniline traditsiooniline meedia veebi ees oma saatuse pärast värisema (nt miks peaksin ootama telesarja x sisseostu, kui saan veebis seda tasuliselt=legaalset vaadata?)

Ehkki Eesti trükimeedia ei paku kaasajal tõepoolest veebimeediale konkurentsi ka kvaliteedi osas (ja see pole meediumi, vaid siinsete kiirkasumile orienteeritud ajakirjandusettevõtete probleem) ei tähenda see, et pabermeedia roll (päeva)uudiste ammutamisel kunagi kuhugi kaoks. Sest lõppude lõpuks on internet (sotsiaalse võrgustiku ja blogindusega või ilma) siiski meedium, pelk kanal. Sisust ikka sõltub, miks sinna pöördutakse.

Esiteks tahan küsida - kuhu kütame? Kas ma oma elu elava kodanikuna (ja alles seejärel meediatarbijana) ikka jään väga palju vaesemaks, kui ei loe/kuule/näe uudist nt sellest, et riigikohus tühistas 200 hääletussedelit, ligikaudu pool või kolmveerand tundi pärast seda, kui sündmus on toimunud, vaid loen seda ajalehest järgmisel, võib-olla ülejärgmisel või ka üleülejärgmisel päeval? Teame ju, et ei jää.

Teiseks on pabermeedium alati mugavam. Üha vanem inimene (ja elanikkond - üllatus-üllatus! - vananeb) tahab, et ta elu oleks aina mugavam. See puudutab ka meediatarbimist. Inimene ei pea lugemiseks läpakat või moblat (olgu see nii väike kui tahes - ehkki selge on see, et väikselt ekraanilt ei näe ka noor inimene mitte midagi) kaasa lohistama ega elektrivõrgu või täisaku pärast muretsema.

Kolmandaks on populistlik väita, et arvuti on paberist keskkonnasõbralikum. Mul on käes Euroopa trükiliidu kogumik "The Facts of Our Value Chain", mis lükkab ümber enamiku saastemüütidest. Üks neist puudutab just elektroonilise ja paberkommunikatsiooni kahjulikkust keskkonnale. Autentsuse huvides ja mitte soovides terminites eksida ma seda siinkohal ümber ei tõlgi, vaid tsiteerin ingliskeelset originaaldokumenti:

Electronic communications are more environmentally friendly than paper. We should be careful not to criticise the IT sector too much as it does offer considerable economic and social benefits in Europe. Nevertheless, we must challenge current opinions where they are not correct.

Wrong: Electronic communications are not necessarily more environmetally friendly:
1. A single PC emits upwards of 495 kg of CO2 annually (more than 2 percent of household emissions). This compares to 14 kg for the mail volume of an average European household (less than 0.1% of household emissions).
2. The techical university of Stockholm (Kungliga Tekniska Högskolan) concluded that, with a "European" mix of electricity and waste management systems, the web-based newspaper with just 30 minutes reading time created 20% more CO2 emissions that the physically distributed newspaper. (The Facts of our Value Chain. EMIP: April 2009. Tänu Trükiliidule ja Külli Tammesele.)

Pöörake tähelepanu numbritele. Liiatigi tasuks nt vihmametsadest jutlustajatel samast dokumendist uurida fakte, mis kinnitavad Euroopa metsade kogupindala 30% tõusu alates 1950ndaist. Ainuüksi Venemaal suureneb metsaala alates 1990ndast keskmiselt 805 000 ha aastas. Venemaad arvestamata on suurus 607 000 ha.

Siin toodud argumendid ei tähenda sugugi, et ei saaks möönda tõde Tarmu ja Daniel arutelus, mis puudutab kohalike ajalehtede tulevikku. See, mitte meedium per se, on tõesti tume, sest küsimus - mille poolest erineb paber online'ist või mis on paberlehe müügiargument - jääb endiselt alles. Praegu on online-huligaansus (mitte ajakirjandus) pabertegijaile pähe istunud ning nii on "avalikkusele" kultiveeritud mulje, et see (kiirus=vigaderohkus, lühidus=pealiskaudsus, odavus=harimatus) ongi Eesti ajakirjanduse tulevik. Sellest on kahju.

Facebook tahtis URLidega raha teha?

Olen nüüd ka üks neist Vanity URLi omanikest ning seda huvitavam oli lugeda Business Insiderist tänast selleteemalist artiklit:

Why Facebook turned down millions to give away vanity URLs for free

Instead of giving Vanity URLs away for free, like it did last weekend, Facebook originally planned to auction them off to the highest bidder, a Facebook spokesperson has confirmed. Facebook's first idea was to auction them off in a standard 'ascending' auction, where the URL and user name would have gone to highest bidder at the highest bid. The problem there was Facebook would have had to close millions of real-time auctions in a very short period of time, creating a tremendous load on its servers. Facebook also worried about giving wealthier users advantages over poorer ones. To reduce that load, Facebook next thought about going with a Vickery auction - where interested parties submit one bid and the highest-bidder wins, but only pays a penny more than the second-highest bid. That idea was nixed as too complicated. Facebook also said that users it tested the auctions with gave them hard pushback on being asked to pay for Vanity URLs at all. The main point raised in feedback was that competitors like Twitter and MySpace already let users have URLs to correspond with their user names for free.

Ise otsustasin paariks päevaks pealinnast pageda. Ehkki pühapäeval-esmaspäeval toimusid sõpradega lõbusad ühissöögid ja filmivaatamised, leidsin, et lõunas on siiski rahulikum. Ja soojem. Kasvõi natukenegi. Oluline töö sai viimaks valmis. Tubli-tubli, Andri.

Miks töötavad Postimehes ajukääbikud, kes...

... kes endiselt ajavad segamini poolvendadest Margus Tsahkna (IRL) ja Anders Tsahkna (RE). Masendav lollus.

Mõni aeg hiljem tabas keegi tarkpea siiski pildi vahetada:


Ahjaa, soovitan õhtupoolikuti Piritale viivat mereäärset ratta- ja rulluisurada külastada. Küll hakkab ikka inimeseloomi silma, kes kõik õhtupäikese käes end vormi vuhivad. Mnjah, seltskonnategelasi ja pseudotähti väga mitte, sest need suretavad liha tõenäoliselt järgmise mojitoklaasi taga, aga nii näiteks vurab teile rulluiskudel vastu peaminister Andrus Ansip, turvamees truult rullidel järel - huvitav, kas tema peas keerleb mõte a la mida kuradit ma siin teen, miks ma ei võinuks raamatukoguhoidjaks hakata. Või siis kepikõndiv Rein Karemäe. Või mõni muu raamatukangelane. Siit saaks ühe põneva telesarja. Nagu "Gossip Girl" vms: "Spotted at Pirita Road, alone with his sticks. My-my, is life really that boring?" või siis "Spotted at Pirita Road, followed by a humble security guy. Wonder, what's cooking in his head tonight". :) Ma jään nüüd vait - õhtune sõit (sedapuhku Kakumäe poole) ootab ees!

Head rahvusvahelist ajakirjandusvabaduse päeva!

Kuulan ja imestan - tänase päeva puhul on Ave Marleen Plukk Kukusse külla kutsunud praegu Postimehes tööjõu ja lehe visiooniga kimpus oleva peatoimetaja Merit Kopli. Mul on heast Meritist kahju, sest kurb on kuulda, kuidas ilma ilmse põhjalikuma ettevalmistuseta intervjueerija puterdab eetrisse õõvastavaid ja amatöörlikke küsimustelohesid. Nii suutis oma parimatel päevadel teha üksnes Reet Oja - alustas punktist A, siis heietas kohutava selle ümber jutumulli, jõudis küsimusega punkti B ning lisas siis naeratades: "Või kuidas sellega siis täpselt on?" Intervjueeritav sai seepeale üksnes kulme kergitada - mida mult siis lõppkokkuvõttes ikkagi küsiti. Ai, piinlik! Sarnaseid eelkoolituseta jutumulliliigutajaid leiab ETV ekraaniltki tänaseni. Nii nad siis meie makstud eetriaega kulutavad, et vaatajate ees õndsate nägudega moodustada küsimusi a la "No ma tahaksin nüüd teilt küsida, et..." (verbaalne mõttepaus, parasiitväljend; küsi, mis sa jahvatad!) või siis kasvatavad ühest küsimusest taas reetojalikult välja teise, kolmanda ja neljanda (eksitab vaatajat ja intervjueeritavat; teabetulv hajutab tähelepanu, paneb kanalit vahetama).

Aga ilm on meil ilus. Umbes-täpselt selline nagu nädala eest, mil vanematega Eismat läikima lõime ja vajalikud puu- ja taimeistikud mulda pistsime. Umbes-täpselt selline nagu teisipäeval-kolmapäeval, mil suurem tähelepanu kuulus Eestisse lennutet latiinohurmurile. Ning kontsert, tänan küsimast, õnnestus suurepäraselt. Enrique Iglesias lihtsalt oskab. Nii publiku kui ka korraldajatega suhelda. Vahetult, siiralt ja omamehelikult. Ja ilm on umbes-täpselt selline nagu 30. aprillil - 1. mail, mil head sõbrad Tartust pealinna vurasid, et me ühiselt koos saaksime olla, Madise katsikul käia ning hiljem - pärast seda, kui Kadriorg kahekesi taasavastatud -, kevadpüha puhul taas klaase kokku võiksime lüüa. Oli ilus kevadnädal.

Kihtrünkpilved Tallinna kohal

Tänasest Õhtulehest loeme lisaks Kais Allkivi tublile tööle järgmisel kolmapäeval Tallinnas esinevatest Enrique Iglesiasest ja Esmee Dentersist ka selle kohta, et pühapäevane taevas pealinnas kattus kui mannavahuga - tegu oli haruldaste kihtrünkpilvedega, mis kesklinna kohale vajusid. Sellega seoses meenus mulle, et märkasin seda nähtust ka päev varem ning käsi suisa sügeles mobiiliga pilti tegema. Jäi mulje, nagu oleks linna kohale laskunud üks kahtlasem õhusõiduk või nagu oleks me kohe-kohe kokku põrkamas mingi muu planeediga. Vahva igatahes.

Aga muus osas on elu normaalne, tänan küsimast! Et vahepeal ratsa rikkaks pole saanud ega rantjee-elu elama hakanud, siis askeldan endiselt ringi, nuhutades ninaga õhku ja kätega klaviatuuri, et välja sõeluda, mis meie tööturul pakutakse inimestele, kes valdavad oskuslikult sõna ja suhteid nii kõnes kui ka kirjas, kuid kes toruparandamise, trammijuhtimise, katlakütja ja söögitegemisega tõenäoliselt vaeslapse ossa jääksid. "Ülekvalifitseeritud!" kõlaks ilmselt hinnang. Huvitav, äkki peaks alustama projektiga "Hunt Andri 9 ametit" ning kõigist oma leitud juhutöödest ka blogis või mujal kirjutama hakkama. Lõpuks olengi nagu Ervin Abeli tegelaskuju "Noores pensionäris", kes katsetab küll hobusetalitaja, küll puuraiduri, küll tallimehe ametit. Huvitav, kus küll minu "seltsimees tshellokunstnik Sorgi suur terts" ees ootaks... :)

- Kus te töötate?
- Ma ei töötagi? Ma puhkan.
- Miks?
- Ma olen pensionär.
- Nii noor pensionär!
- Jaa, nii noor pensionär!
- Kohe päris pensionär või?
- Pensionär. Pensionär.
- Nagu minu vanaisagi. Aga minu vanaisal ei ole kunagi aega karusselliga sõita. Hommikul ta parandab neid asju, mis poest ostes kohe katki on. Äratuskelli ja... ja teeb krantiiremonti. A päeval on ta lektor. Räägib, et jumalat ei ole. Aga õhtul käib jalgpalli mängimas. Öösel on valvur. Autubaasis. Ennem ta valvas loomaaias, aga seal ei saanud magada. Valve ajal.

Tõtt-öelda võtsime mõne nädala eest end koos Loomanaisega kätte ja külastasime Tööturuametit, et teada saada, mis üldse toimub. Ning kui kiiresti käib töötuks registreerimine. Väga kiiresti see küll ei käi. Üks lahke olekuga korpulentsem saalitöötaja lõi meid nähes kahte kätt kokku ja rõkkas: "Noo, mis tuttavad näod!" Hetkeks oli uudistavate pilkude ees ebamugav. Aga seejärel jätkas proua lahkelt selgitamist, et pärast kella 9 pole mõtet ametisse enam tulla, sest siis ootama peab vaat et õhtuni. "Tulge kell pool 9 järjekorda, siis on rohkem õnne," sosistas ta usalduslikult. Samas on niikuinii selge, et me pole esimesed ega viimased, kes neil päevil Endla tänavale satuvad - ja mitte parastavaid reportaazhe tegema (lugege meie ajakirjandust, töötuks jäämist kuvatakse kui kohalikku klounaadi, mida siis veel tööd omavad zhurnalistid lehtede täitmiseks reportaazhlikult "läbi teevad"), vaid ikkagi lootusekiirt otsima.

- Ma kuulan teid!
- Ma ei ole oma tulevase eriala kohta veel otsust langetanud.
- Ahsoo! Aga... Milleks te olete siis võimeline, suuteline?
- Ma olen - oi, andke andeks, ma olin balletisolist.
- Ahsoo!
- Jajah, ehk olete kuulnud - Pukspuu?
- Ei ole juhtunud.
- Nojah. Ja siis ma viiuldan.
- Jaa. Aga ma mõtlen nimelt, millist professiooni?
- Kuidas?
- Palun?
- Kuidas?
- Ja, ma mõtlesin nimelt, millist tööd?
- See on, see oligi minu töö.
- Sel juhul, millise auväärse professiooniga on teil kavatsus tegeleda?
- Ma ei tea.
- Ah nii! Jaa, momendil on meil puudus raiduritest, ekspressidest ja tallimeestest.
/--/
- Ah see olete teie, väga rõõmustav. Palun istuge! Palun! Nimelt vajatakse kunstikallakuga koduõpetajat. Ilmselt koolieelikule. Kes on võimeline andma ka järeleaitamisetunde viiulikunstis.
- Ahsoo, see sobib. Mulle.

Ja kuigi ma olen nii kaua vait olnud ja enda tegemistest rohkem Facebookis kirjutanud, siis tahan Susan Boyle'i nimelise ande ka oma blogis avaldada. Sest siis jääb see imeline pärl ka tulevikus meelde. Paraku tuleb mul vaid lingi vahendajaks jääda. Siinkohal meenub, et lugesin hiljuti Hollywoodi kõmublogija Perez Hiltoni veebipäevikut, milles samuti Briti uuest talendist räägiti, ning seal lajatas üks kommentaator ikka eriti kurjalt: "No mis kuradi üllatus see Susan Boyle nüüd ka on, mis te alles nüüd ärkasite või? Miks teid üllatab, et koledad inimesed ka laulda oskavad!" Mnjah.

Piisab mul natukene ära käia :)

... Ja juba ongi midagi normaalset juhtunud - idiootide blogi on suletud. Ja tõtt-öelda pole suurt vahet, et nad kiiresti uusi blogisid avama kukuvad, sest kes neid ühe k-onkreetse erakonna hääli vahendavaid jobukesi ikka enam lugeda viitsib: nali on niikuinii kaduma läinud. :D

Aga oma maailmarännakutest räägin kunagi ka. Märksõnaks Minu Inimesed. Või nagu kirjutas Teatrineiu: "oo, taaskord katkeid tööpuuduse talumatust kergusest... tramaeivõi :)" Ihihi!

Ei ole kerge kellelgi

Euroopa ajakirjanduskeskus vahendab, et majandusraskus räsib kangemaid ajakirjanduslikke kaubamärke New York Times'i ja Washington Posti veelgi. Alles see oli, kui New York Times loobus kaua kaua hoitud põhimõttest esiküljele reklaami mitte lubada ning vandus rahahädas sellele põhimõtetele alla. Nüüd kuuleme, et New York Times'i ja Washington Posti omanikfirma reklaamiraha on drastiliselt kokku kuivanud ning abi ei tule kusagilt.

Seepärast teatas NYT äsja ulatuslikest palgakärbetest - kõigil töötajatel väheneb palk 5 protsenti - ja töötajate 10-päevasest sundpuhkusest. Lisaks saab sule sappa 100 ajalehe töötajat. Washington Post on löögirusika suunanud vanematele kui 50 aastast. Nendele pakutakse muuhulgas varajast pensionipaketti.

Kommentaarid on liigsed - kurb vaid, et olukorda arvestades tundub kunagine erialavalik mõttetu. Tõsi, õnneks ei jää häda kestma ja noorema generatsiooni professionaalidel, sh ka minul, on võimalus "sõjaaja" järel tööle naasta. Seepärast lisan paar pilti meediagigantide juurde.