Ka lavastuse koht, Laulasmaa rannamets, oli lihtsalt võrratu: mändide otsa riputatud kroonlühter, siin-seal rippuv kuivav pesu ja liivale ehitatud taluköök sobisid sesse paika imehästi. Ma muidugi ei saa aru, miks seda kõike kenitlevalt Laulasmaa resordiks kutsutakse. Miks peaksin ma seda hääldama peenutsevalt "rizoot", mitte lugemagi ehteestlaslikult ja kõva r-iga "rresorrt"? Napakad!Ent igal juhul oli see laupäeva peoõhtul (oh seda pidu ja pillerkaari mis krehvtise nimega peoga kaasas käis) üks erksamaid ja õigemaid mõtteid. Ma muidugi pidin piinlikkusest hetkeks surema, kui väljaspool järjekorda lavastaja kinni pandud piletitele järgi sibasin ja kuklas ehteestlaslikku vimma tundsin, aga mis teha...
"Uljas neitsi" jättis hinge hellalt positiivse noodi. Sugugi mitte sellise nagu mõni päev varem Vene teatris nähtud "Tutvumiskuulutus". Mulle tõsiselt meeldis see, kuidas näitlevad laulikud oma häält kasutavad (Susan Lilleväli, Bert Pringi, Lauri Liiv, Nele-Liis Vaiksoo jt), aga lugu ise... Külmaks jättis see pikk sketshisari, millel polnud ei algust ei lõppu. Lihtsalt üks väike põige üksikute inimeste maailma. Klassiõde muidugi tundis heameelt ja nentis, et vaid sel moel ta muusikali vaadata suudakski - ilma pingutatud süzheeta shownumbrite jadana.
Ning laupäevaöine uitmõte viis Eismale. Rahu, vaikuse ja jumaliku rannailma juurde. Kui ainult ümberringi need kuradi firmapeod nii palju ei lärmaks ja lällaks, et kohalikud peavad kõrvatroppidega oma rannariba-vaadet nautima. Mnjah. :) Järgmisel päeval otsustas minusugune siidikäpp isegi sae haarata ja metsa langetama hakata. Puude langetamist jätkus veel pikaks-pikaks ajaks... (kus-on-nüüd-inglinägu!)Siinkohal riputan üles paar pilti, mille saatis kolleeg Triin ja emps. Minu fotonäitus "Elavad teadetetahvlid" on täies hoos. Ning lõpus näete, et lippudega lehvivate autode aeg on samuti endiselt elavate kirjas.
Vainupea rahvas saab targaks.
Kostiveres on cool e-second hand.
0 comments:
Post a Comment