Nii tuli pärast kiireid asjatoimetusi täna lihtsalt kaelast saadik Läänemerre heita. Seda paraku Stroomi rannas, kus vene müüginägudega lapsed pidevalt "jeetis" ja "tshebuur" karjuvad. Ei, mitte et seal soojas supivees kuidagi paha olnuks (pealegi oli rannaliivale kokku sattunud üks väga vahva ja lõbus seltskond), ent isiklikult eelistan siiski vähema rahvastikutihedusega veekogusid.
Nagu näiteks Matsimäe soojärv, kuhu Andrese ja Susaniga end reedel Tartust tulles heitsime (okei, ilukirjanduslik liialdus, Susan keeldus vette tulemast ning passis üksnes põõsaste all ringi luusivat paksu vene vanameest).
Või siis Eisma vaikus ja rahu, kuhu jõudsime laupäeva hilisööl pärast seda, kui olime Katsiga mööda Eestimaa sügavamaid avarusi autoga ringi ekselnud (kas teadsite, et Eestis on sellised kohad nagu Tupenurme ja Pilu? Mul hakkas eestlaste vaimse tervise pärast tõsine mure) - no lihtsalt ei leidnud õigeid teeotsi kuidagi üles - ning Peipsi ääres Lagedis vanaemale sünnipäevaõnne (ja karja- ja viljaõnne) soovinud. [Kui ma nüüd ise seda tammsaarelikku lauset vaatan, siis hakkab mul enda pärast ka mure. - Toim.] Igatahes nööpisime südaööl mere ääres Proseccod lahti ja tundsime end koos vennaga maailma kõige uhkemate noorperemeestena.
Pildil on suisa neli põlvkonda. Lahe!Tartu-tuur oli muidugi eriti lõbus. Meie sinnamineku põhjus peitus hetkes, mil me Susaniga nädala eest niisama uimerdasime ja lähipäevade kultuuriprogrammi vaagisime. Kui piletilevi.ee-st üksnes Sõpruses linastuva filmi "Rallipõrsa seiklused" leidsime, hakkas meil paha. Otsustasime, et kihutame esimesel võimalusel Tartusse seda va Emajõe Suveteatri "Jumalaema kiriku kiriku kellameest" vaatama, mida enam vist ei mängita. Parem ongi.
Sest midagi nii masendavalt närvilist ja lavastuslikult amatöörlikku pole ma tükk aega nägema juhtunud. Kas keegi võtaks kord vaevaks ja ütleks Andres Dvinjaninovile, et tal ei ole mõtet lavastajat mängida. Tal ei ole see kunagi välja tulnud. Las jääb enda naba imetlemise juurde. Teiseks on Quasimodost (Veikko Täär) tehtud täielik debiilik, ehkki kirjanduskuju seda teps polnud - kellamees oli lihtsalt väga inetu, ent samas väga heasüdamlik ja täiesti mõistuse juures. Igatahes mäuras Tääri Quasimodo nagu mõni psühhoneuroloogia haigla patsient. Mul hakkas 195 piletikroonist lausa kahju.
Nii et - p u h k u s! Ning mul on hea meel saata tervisi kõikidele kolleegidele, kes parastasid, et võtsin puhkuse augustis, mil Eestis kindlasti kõige jäledamad ilmad on. Muahaha!
0 comments:
Post a Comment