Jõulupaanika on võib-olla ajakohane, ent siiski mitte sisuline ja hetkeemotsiooni adekvaatselt väljendav mõiste. Ma usun, et see on vaid hale vabandus mitte tegeleda tegelemist vajavate asjade ja mõtetega. Et pidevalt midagi kuhugi edasi lükata ning arvata, et homme on ju märksa lihtsam. Võib-olla on see aga muserdavate muremõtete kokkulangemisest tingitud frustratsioon, mis hinge närib. Tervis. Häh! Eraelu. Häh! Töö. Häh! Ja ehkki tahaks pahuralt köhatada, et miski ei lähe nii nagu mina tahan, ütleb kuklahääl siiski midagi kainestavat - mida s i n a tahad!? häh! kes sa üldse oled!? sa mine üldse arsti juurde ja ravi oma räme seljavalu ära; siis vaatame!
Huvitav, mis saaks siis, kui me unustaks ära kõik käänded ja räägiks ainult nimisõnadega? Segaduse lisamiseks võib ka pöörded ära unustada. Selline kentsakas mõte tuli. Võib-olla need M-i sada-aastat-ehitame-aga-valmis-kunagi-ei-saa- kuid-teie-ärge-mölisege-vaid-oodake-meie-taga tüüpi tegelased just niiviisi eesti keelt räägivadki.
Eilne Riia-hüpe oli hea. Ei pidanud midagi mõtlema, võis lihtsalt olla, Skyline'i baarist linna nautida ja pärast tööpäeva tõelisele juustuvalikule (Eesti kõrtsid, võtke õppust!) lisatud väikest Metaxat rüübata, ise samal ajal jõulu- ja muidutuledes öist linna seirata. Tavaliselt ma eriline (slaavi) sära austaja ei ole, aga - nagu ütles täna juuksur Merle - jõulude ajal seda just ootadki. Riia näeb tõeliselt üliarmas välja oma kuusekestega (vingeim neist on Toomkiriku esisel väljakul - küütleb seal sinistes lummavates tuledes), nunnude päkapikumajakestega, kust saab loomulikult kuhjade kaupa puulusikaid, labakuid ja villaseid sokke osta, ning rahulikult mööda poode ringi askeldavate inimestega. Tahan tagasi.
Aga teate - vingujaid ei salli keegi.
0 comments:
Post a Comment