Hetk tagasi tuli kohutav tahtmine kaevata plaadiriiuli tagaosast välja paljude aastate eest kokku kõrvetatud plaat Deep Foresti sügavsugereerivate lugudega, nende omaaegsete Ida-Euroopa pärimusuuendustega - "Cafe Europa", "Bulgarian Melody", "Marta's Song". Ja muidugi "Freedom Cry" ("Kisangyalom" ehk "Mu väike ingel")! Ja paljud teised imehead lood. Selles helikeeles on mingi seletamatult rahustav ja rõõmustav vägi, samas igatsust ja otsinguid sisendav alatoon. Ning et juba mitu päeva on need mul peas keerelnud, tuli enese rahustamiseks see album üles otsida.
Võtsin aja maha veel teisekski teoks - et ühe korraga ("sõõmuga" kõlaks kuidagi liialt kirjandusliku ja võltsina, pealegi tegin kaks sigaretti vahepeal siiski, mistap oli "sõõme" kindlasti enam) lugeda läbi Maire "Viis aastat peidus". Vinge, aus ja avardav lugemine. Veider, et kakskümmend aastat nooremana, ent sama aktiivselt sotsiaalse subjekti ja objektina elu elanuna tundsin nii mõnegi enda mõttekatke ära. Olgugi olukorrad teised, inimene on oma olemuselt samasugune: kas siis alatasa ennast ja ümbritsetavat kirjeldav või ümbritseva ja enda kirjeldatav. Minu "ära!" tundmus on viimase nädala jooksul mitme mulle olulise sündmuse ajel üha enam hoogu saanud, miks siis mitte end viimaks ometi kätte võtta.
0 comments:
Post a Comment