Kord ülikoolis ajakirjandust õppides armastasid õppejõud mõningaid dogmasid taguda kui rauda. Näiteks seda, et pole midagi jäävamat, kui mustvalge, nappide piltide ja ebamugava formaadiga Frankfurter Allgemeine Zeitung. Aastad läksid, ajalehe formaat muutus ning leht läks värviliseks ja sai fotosid täis. Õppejõud kehitasid vaid õlgu. Näiteid oli veelgi, aga ega siis kõik varasel hommikutunnil kohe meenu. Loodetavasti on tänapäeval ülikoolis antav meediaõpe liberaalsem ja muutustetundlikum. Sest just sellisel ajal me elame - infotööstus muutub mitte enam aastate, vaid päevadega. Ning kui mõningaid omaaegseid dogmasid raiuvad õppejõud muutustega kaasa ei lähe, siis pole neil meediaõpetuses ega praktilise meedia analüüsijate hulgas enam kohta.
Viimased teated "muutumatutest väärtustest" tulevad Prantsusmaalt, mille avalik-õiguslikku televisiooni on ajast-aega reklaamiraha eest ülal peetud. See oli ka paljude reformimeelsete poliitikute igavene näide - näete, isegi Prantsusmaa paneb oma avalik-õiguslikku televisiooni reklaamiraha, aga meil ei tohi. Nüüd kaob see vilets argument ära, sest Sarkozy tahab avalik-õiguslikust ringhäälingust reklaami minema peksta. Eks ikka selleks, et "olla nagu BBC".
Ning üks "muutumatu väärtus" veel - New York Times on jõudnud omadega nii kaugele, et otsustas esiküljel reklaami avaldama hakata. Tänini hoiti ajalehe esikülg kui väljaande visiitkaart sellisest "jälkusest" prii. Aga rahahäda ajab ka vingemad haua äärele. Oh ajad, oh kombed! :)
0 comments:
Post a Comment