On aeg end kitsetalle kombel üle lugeda. Tõsi, aasta esimene tööpäev polnud ju vaid mul - tõenäoliselt istusid kõik kontorikangelased pingsalt arvuti ees ning üritasid end ja oma lähedasi üle, ümber ja jälle kokku lugeda. Et see seetõttu nii vaevaliseks osutus, otsustasin pausi teha ja õhtuni oodata. Nüüd ei pääse loomulikult süsteemi sisse. Aga aega on - ega siis ühe korraga jõuagi oma tohutut leibkonda ja üüratuid valdusi (mina, kass, külmkapp ja hambahari) kokku lugeda ning riigile kõik südamelt ära rääkida. Homme on uus päev! :) Mulle meenub üks nädalavahetusel kuuldud vestlus teemal, kes ja kui palju riigile parasjagu küsimustikku täites vassis - kui üldse. Suurimaks põhjenduseks toodi "ah, ma ei viitsi nii pikalt selgitada ja mingeid pabereid otsida". Siiani olen vist ikkagi aus olnud.
Õhtul vallutasime
S-iga Solarise ja vaatasime filmi "Sherlock Holmes: Varjude mäng" (oh, kui marjuläniklik - kahjuks temal filmi nimilugu siiski laulda ei palutud) ära. Tundub, et
Madonnast lahkuminek on
Guy Ritchiele hästi mõjunud. Film oli hoogne, humoorikas ja vaatemängulisust silmas pidades suurele linale loodud. Soovitan.
Aga nüüd olen vä-si-nud. Ega siis aasta esimesel argipäeval saa end ära väsitada. Ootan juba nädalavahetust. Senikaua otsin seda Ühte ja Õiget. Aga sadade seast on see nii raske...
