Ma leidsin su üles, blogi! :)

Tere päevik. Tead, see on üks jube armas kohtumine. Avasin su, et leida märgetki viieteistkümne aasta tagusest endast. Tõsi, sina sest väga palju ei tea, sest see oli enne sinu aega. (See oli enne väga paljude inimeste aega.) Ometi oli mul hea meel heita pilk oma minevikku, oma jalutuskäigu algusesse. Täna, 5. märtsil 2016, möödub 15 aastat päevast, mil algas mu Päris Elu Tallinnas. Kõlab jube bravuurikalt, aga tegelikult ei tähenda see (maailmarevolutsiooni aspektist) muud, kui et algas tööleping Postimehega, mis mind ülepeakaela Tallinnasse tõi, vajutas ja jättis. (Seniks-kuniks.) Ütlen ausalt (ja päevik, sulle on päris raske valetada) - it's been hell of a ride! Mõeldes hetkeks sellele karussellile võin täie õigusega öelda, et kõik on hästi. Ära muretse1 Olen küpsenud üheks õnnelikuks tegelaseks, keda ümbritsevad head ja veel paremad inimesed; tegelaseks, kes saab ise otsustada, mida ta just parasjagu teha tahab (ja tead, teeb seda isegi päris okeilt). Viisteist aastat. Tere Tallinn! :)