Ma leidsin su üles, blogi! :)

Tere päevik. Tead, see on üks jube armas kohtumine. Avasin su, et leida märgetki viieteistkümne aasta tagusest endast. Tõsi, sina sest väga palju ei tea, sest see oli enne sinu aega. (See oli enne väga paljude inimeste aega.) Ometi oli mul hea meel heita pilk oma minevikku, oma jalutuskäigu algusesse. Täna, 5. märtsil 2016, möödub 15 aastat päevast, mil algas mu Päris Elu Tallinnas. Kõlab jube bravuurikalt, aga tegelikult ei tähenda see (maailmarevolutsiooni aspektist) muud, kui et algas tööleping Postimehega, mis mind ülepeakaela Tallinnasse tõi, vajutas ja jättis. (Seniks-kuniks.) Ütlen ausalt (ja päevik, sulle on päris raske valetada) - it's been hell of a ride! Mõeldes hetkeks sellele karussellile võin täie õigusega öelda, et kõik on hästi. Ära muretse1 Olen küpsenud üheks õnnelikuks tegelaseks, keda ümbritsevad head ja veel paremad inimesed; tegelaseks, kes saab ise otsustada, mida ta just parasjagu teha tahab (ja tead, teeb seda isegi päris okeilt). Viisteist aastat. Tere Tallinn! :)

Euroopa. Kevadel.

Tänu K-le olen saanud targemaks ühe väga ägeda stand-up koomiku osas. Oleme Eddie Izzardi show'sid nüüd mitu päeva vaadanud ja ikka on hullupööra naljakas. Otsustasin, et talletan oma blogisse ühe, mis heidab nalja muusikainstrumentide ja muusikaõppe üle. Mulle meenus mu oma lapsepõlv ja tiinekaaeg, haha! :)



Üldiselt olen oma eluga rahul. Kevad 2012 on igas mõttes toonud uue hingamise. Uue kodu, enda ettevõtte ja väga paljud uued väljakutsed. Mulle meeldib. Kohe väga.

No aga mis sina siis arvasid...

Üks ütlemata hea nädalavahetus, koos saabuvale kevadele nii ainuomaselt tilkuvate räästaste ja algelisi trillerdusi katsetavate lindudega, kallite inimeste ning pidupäevalõhnade ja maitsetega (eileõhtusel hingetantsuplatsil kohtusid vietnami ja jaapani köök, kohtunikuks Saksamaalt tellitud (hehe!) ameeriklaste Beringer ja värskeist mündilehtedest villitud tee) on selja taga. Ehkki ma peaksin praegu üliusin olema ja üht kõnekat pauerpoint-presentatsiooni kokku panema, eelistan mõnusat äraolemist ja mõttemõlgutusi, taustaks Kanal 2-st tiksuv "Da Vinci kood". (Veider, sama hästi võiksin selle filmi oma DVD-riiulilt võtta, aga miskipärast on nii huvitavam - saab jälle reklaamipauside peale pahandada ja sellal hoopis millegi muuga tegeleda). Mul on hea meel, et saime täna viimaks mahti Empsiga lähituleviku olulisi otsuseid arutada. Muidu aina paugun ja pahandan endamisi, kuna tunnen, et ehk ei tea ise alati õigeid vastuseid. :)

Ahjaa, lubatud koolisöögi loetelu samuti:

• hakklihakaste tatraga
• ühepajatoit keedukartuliga
• maksakaste riisiga
• kapsa-hakklihahautis
• kotlet pennega
• kanakints keedukartuliga
• risottolaadne amps
• Kurzeme strooganov tatraga
• penne hakklihaga
• sardellid keedukartuliga

Üpris üksluine, eksole! Ma loodan, et lõpupeol on šampanjat ja kaaviari. :) Palju õnne meile!

Õnnelik lõpp. Igatahes.

Milline imeline pühendumus mu isiklikule blogile, minu mõttesõelale - küll olen alles tänavu palju kirjutanud, meeles pidanud ja tallele pannud! (See siin oli iroonia, kui sa veel aru ei saanud). :) Aga õnnelik on see 2011nda lõpp küll. Mitmes mõttes. Minu jaoks oli see suuremaks, targemaks, kogenumaks ja tugevamaks saamise aasta. Lisaks muidugi ühe suure asja ära tegemise aasta. Niisiis, minu aasta emotsionaalseimad märksõnad - ma tegelikult kirjutasin need juba eelmisel nädalal Ilusa Inimese juures paberile, aga siis unustasin jälle ära. No, proovin uuesti:

Sina. Kõiki järgnevaid tähthetki läbiv, neid läbi minu ühendav ja mind elutervena hoidev, laule ja luuleridu valima ja kuulama panev, enda eest seismist ja negatiivse vastu külmaks jäämist õpetav tugiliim. Aitäh. Usutavasti on see vastastikkune.

Gruusia. Seda, miks see mulle eriti oluline oli, on sõnadesse raske panna. Tegelikult - raske on seda avalikesse sõnadesse panna. Sest - kes teavad, need teavad. Teavad, et need inimesed, kellega oli mul au nii jaburlahedalt pähe tulnud seiklus ka päriselt teoks teha, on olnud minu selle aasta säravaimad kaasteelised. Oleme ühiselt palju, väga palju üle elanud ja ära teinud, palju ja ausalt tundnud ja tunnetanud - imeline Gruusia oli kui selle koosmeele kinnitajaks, liimiks, ühtesõlmijaks. Selle ühisnimetaja alla liigituvad märksõnad hotellide pulmasviidid, Puškin, sünnipäevamaasikad ja pidžaama, piknik trammiteel, puulaasimine, Vabandus, Kapp, - "kus tuhatoos on?" - "sinu paremal käel muidugi", -"kes julgeb seda Andrile ütlema minna?" - "Eks ma lähen...". Ja muidugi - v i i s jäätist!

Haara härjal sarvist. 2011 andis sellele "kui ise ei tee, siis kes teine" mõttele hoo. Alguse. Väga palju sõltub minust endast juba lähikuudel, kuid mõne olulise sammu tegin juba tänavu. Tegin kodus remondi. Paigutasin mööbli ümber, tegin selle just niisuguseks nagu mina tahan. Nii istun ma aasta viimasel päeval, mõni tund enne numbrimuutmispeole minekut õndsalt oma kodus, vaatan laual või riiulitel võbelevaid küünlaid, mandariini- ja piparkoogikuhilat, seikluslikku postkaardiseina ja lõbusat VIP-nagi ning teen Smaugile pai. Mulle meeldib oma nurgake. Nii kauaks, kui seda jagub. Mõte on muidugi laiahaardelisem, nagu mainisin, sest eks oma nurgakest otsi me siin elus kõik ka laiemas plaanis.

Minekud. Ehkki mõni sel aastal mu elu mõjutanud minek (või mu enda jaburail hetkedel korda saadetud ja teiste elu mõjutav minek) lõppeb (seni õnneks) alati õnneliku tagasitulekuga, valades südamesse rõõmu sõõmudena tagasi - ning paneb küsima, kas need minekud ja tulekud jäävadki mu elu lahutamatuks ja igikestvaks osaks -, siis mõni minek on lõplik. Ehkki segatud segaste tunnetega, lahkus minu ja mu lähedaste elust tänavu mitu olulist, meid vorminud, kasvatanud ja mõjutanud (ka siis, kui me seda alati tahtnud pole) inimest. Rahulikku ja leppimist täis teed neile kõigile. Nagu ütles Sõber: oleme suureks saanud, nüüd pole meil neist minekutest enam iial pääsu.

Tallinn 2011. Meeldib see kellelegi või mitte - mul kama kaksteist - see oli viimaste aastakümnete Eesti tulemuslikum mainekujundusprojekt, mille tegelik mõju selgub alles aastate pärast. Eestile. Tallinnale. Kultuurile. Turismile. Mul on kõrini maakonnareporterite soigumisest teemal "ma ei näinud midagi, ma ei kuulnud kedagi". Viitsigu siis bussipilet osta ja kohale tulla, mitte ärgu eeldagu, et kultuuripealinna sündmused peaks ühtäkki kõlama Tartus, Elvas, Põlvas või mujal. Küsige oma linnalt, mida ägedat meil korda võiks saata, et kõigil põnevam oleks. Kõrini on ka oma ninast kaugemale mitte nägevate eestimaalaste halast, et äh, mis see siis oli, laulupidu teame me ju niikuinii. Aga Euroopa ei teadnud sellest tänaseni miskit, sest keegi pole (hoolimata juttudest, kuidas kõik jumaldavad meie laulupidu) iial viitsinud siia miljonite lugejatega kõnelevaid ajakirjanikke kutsuda. See kõik on jama ja nii tavapärane reaktsioon.
Nagu hea Sõbraga hiljaaegu arutlesime: oluline on see, mida tehtust õpitakse. Mitte ainult Tallinnas, vaid ükskõik kus mujal Eestimaal. Kuidas oma kodukoht elanikele ja külalistele ägedamaks, armsamaks, "omamaks" muuta. Kuidas suuta kõlada kaugemale kui Eesti meedia, kuidas peibutada oma kodukohta rahvusvahelised loojad, kuidas õppida vastama küsimusele "mis Minu Kodu nii eriliseks teeb". Hala ei vii kuhugi, pigem tunnusta neid, kes sellega hakkama on saanud ja võta õppust. Ka Tallinnal on palju õppida ning nutika tegutsemise korral saaks omandatud professionaalsuse, suhtevõrgustiku, teadmised ära kasutada (praegu tundub, et kõigil on minnalaskmise meeleolu - eh, sai kaelast ära).
Jah, see oli võimas võimalus, mille me meeletult vinge meeskonna ja partneritega ellu viisime. Ja hoolimata sellest, et kogu tegevtiim vaakus emotsionaalse kriisi ja ületöötamise piiril (mind viis see tänavu isegi haiglasse), jäime me ellu. Ja tuleme sellest kõigest välja eeldatavasti vaimselt tugevamana kui eales varem. Liiatigi nimetati mind selle kõige eest aasta parima suhtekorraldaja nominendiks. Ilma häbita - teenisin selle ausalt ära.

Aga raamatu tahan sellest kõigest kirjutada küll. Õpitu ja Inimesed väärivad seda. See on koht, kus kirjastused minuga lahkelt ühendust võtma on palutud. :)

Kevadine remondikuur. Jõudumööda.

Ega end siis ära väsitada saa - killuke täna, killuke homme, niimoodi mu kodukene kevadisemaks ja armsamaks muutub. Olgu või üürikas, aga see on armas minule! Täna otsustasin tahmjad ported taas lumivalgeks võõbata. Nüüd kohe silm puhkab, kui lae alla kiikan. Ainult kassi on tabanud ärevushäired - ta ei mõista, mille pagana pärast ma vähemalt korra päevas kuhugi lae alla ronima ning seal siis elu ja surma vahel kõlkudes midagi pintseldama.

"Elus tuleb vahel julgemalt mõelda,
unistusi nagu liblikaid püüda
Et uued lootused
sinuga kaasa võiks tulla
Ja on asju, milles endiselt
võid kindel olla"

Kummitab. Ja sugugi mitte poliitilisel moel (noh, võiks ju arvata, et Reformierakond on mulle pähe pesa teinud ja püüab Laura la-la-laaga mind mõjutada neile häält andma), vaid lihtsalt muusikalisel põhjusel. Mulle on Laura sugestiivne hääl alati imponeerinud ning justkui minu kiuste oskab Sven talle ka seesuguseid "mina enam sinu peast ära ei lähe" laule kirjutada. Teeb tuju heaks. Liiatigi oli täna esimene kevadpäev. Mis siis, et linnas kõrguvad lumevallid ja jäärümbad veel niipea ei kao - õhus oli kevadet, räästad sulasid ning sinitaevas sirav päike oli nii mõnusalt soe, et tegi südamele pai. Vahepeal on seda vaja, sest segastes ööulmades kipub põhjus, miks ollakse, aeg-ajalt kaotsi minema. Täna leidsin selle vastuse jälle üles.

New Yorgi hõnguta ei saa...

Ühe pildi meie imelisest reisist riputan blogisse ikkagi üles. Olgu või endale - näiteks taustaloo asemel hoopis taustaemotsioonfotoks. See võtab kogu hilissuvise ja varasügise õnnelik olemise tunde kokku. :)

Tööl tagasi - kas puhkus oli uni?

Sellest nädalast tööl tagasi ning kaks nädalat puhkust tundub nüüd, teise tööpäeva õhtul tõepoolest kui unenägu. Ent see-eest üks ilusamaid unenägusid, mida ma viimasel ajal näinud olen. Tänu M-ile sain endale nädalaks "tiivad", mis mind mööda Eestit kandsid, ning lõpuks koju tagasi tõid.

Teise puhkusenädala märksõnaks oli muidugi imelise ilmaga rand - lisaks varem kogetule kindlasti Vääna-Jõesuu, kuhu õnneks suisa mitmel päeval sattusime. Sest polnud midagi, et väike torm oli merevee temperatuuri taas nullinud - jõgi elas ju ikka oma karastavat ja kirgastavat elu. Ning puhkuse viimasel päeval oli merigi mõistliku soojuse saavutanud. Luksus!

Ning mu teine sellesuvine puhkusepärl oli laupäevane Eestimaa-avastus täis vanu sildu, mõnusalt korda tehtud mõisaid, ajahambast puretud kolhoolsikeskusi, rahu ja vaikusega ahvatlevaid turbaväljasid, põnevat Lavassaare raudteemuuseumi kogemust ning üliarmast muulikõndi Pärnus. Ega ma vist oskagi selle imelise tripi eest piisavalt oma tänu väljendada, aga see oli tõepoolest mu suve üks hingepaitavamaid päevi.

Huvitav, kas siinkohal oleks paslik öelda "nüüd siis Päris Elus tagasi"? Tegelikult tahaks just möödunud kahe nädala kohta öelda Päris Elu, sest see oli just selline, milline üks elu olla võiks. Põnev, seikluslik, põrgulärmine ja äikesetormine, tantsu- ja laulurohke, šampanjapudeleid paugutav ja maitsvat toitu vitsutav, samas rahustav, hingepaitav, kindlustunnet sisendav, Oma Inimstega olla võimaldav ja enne magamaminekut väsinult, ent rõõmsalt "mulle meeldib see kõik" õhkama panev... :)

Piisake puhkust ja siis saabus vaikus

Ma tean küll, et allpool on üks sissekanne puudu - teisisõnu, allpool on üks pealkiri üpris üksik. No mis teha, kui palavus on võimaldanud teha kõike muud kui arvutis passida (või siis teistmoodi - mis teha, kui palavus ei võimalda ajul isegi arvutisse kiigata). Kiirelt edasi hüpates käivad selle pealkirja alla aga märksõnad, mis puudutavad tööedu (merepäevad olid - kui lubate mulle tagasihoidlikku võõrväljendit - a great success!, mis suutis sellele eelnenud skepsisest hoolimata korda minna 80 000 külastajale), isiklikku ja tänini väga raskelt hingest lahtuvat pettumist ühes olulises inimeses, paari meeleolukat peoõhtut laululaval, mille emotsioonidiapasooni ühes ääres särab Scissor Sistersi üliväga väge täis kontsert ning teises sureb soomlaste HIMi läbikukkumine, ning imeline puhkepäev päiksesäras ja merevees (no mis nii viga, kui kaks kallist inimest annavad niigi kuumavale päikesele õige läike).

Aga uus nädal, s.t minu esimene puhkenädal tõi veelgi mõnusama ja vaheldusrikkama briisi. Viis Haapsallu, andes lisaks mõnusale mereveele tantsukingad isegi öiste purskkaevude tarvis; saatis kukeseenekastme maitsega Lääne-, Harju-, Pärnu- ja Viljandimaa teedele ekslema (nagu hiljem mõistsin, sõidab vaid loll Haapsalust Viljandisse kaardil näpuga ristsammu mõõtes sellal, kui tark Pärnu kaudu eesmärgini jõuab - ent samas, kus mujal saaksin ma Märjamaa, Kullamaa või Vändra taguste teesihtide vastupidavust proovida?); juhtis mind eesootavale folgifestivali neljapäevakule tujunullivat ja kurvastavat avapauku andma ning viis viimaks kaua nägemata sõprade juurde, et me ühiselt ühe järjekordse rammus-rammestava festivali ära võiks teha.

Paljud mu seltsilised on imestanud, et mis ses folgis siis nii imetabast on, et peaks end seks puhuks väiksesse Viljandisse vinnama; et see torupilli tutulutu ja viiuli vingutamine käib ju ajudele ega lase selgelt mõeldagi. Võib-olla. See, kuidas minust folgiuskne (tegelikult Folgi-uskne, pidades silmas vaid konkreetset seltskonda ja kindlat festivali) sai, on puhtalt minu lugu. Ja hoolimata sellest, et enamik mu lähedastest mõningaid seiku teavad (alates oh-ma-olen-siiski-Liiviimaa-parim-noorkanneldaja loost või lõpetades legendaarsete etnolaagritega Häädemeestel või Kihnus), ei saagi kõrvalseisja mõista seda kultuurisügavat ja elu mõtestavat mõõdet, mida kultuurikolledži esimene lend ehk nooruslikult uljad Ando, Mäux, Ülle, Raivo, Krista ja Ott minusse ja minusugustesse omal ajal süstisid. Ning mille me kõik ühiselt endaga oma ellu kaasa võtsime. Tõenäoliselt ei peagi. Sest Folk on lõppude lõpuks üks sõprade ja sõprade sõprade pidu, kus on hea olla ning kus võib ka ilma kontserdilt kontserdile käimata end naerusuisena tunda. Aga mulle jääb mu kasvamise lugu, mis on sellest neljapäevasest oi-kui-tore-on-koos-olla väga palju kordi suurem. Sest see on minu tõekspidamisi, väärtushinnanguid ja maailma mõistmist (või maailmast aru saada tahtmist/oskamist) oluliselt vorminud. Tõesõna - lahe!

Seda vahvam ja hingepaitavam oli, et Sussu ja M tänavu taas minuga sel mulle olulises "töö- ja puhkelaagris" liitusid ning sest kõigest oma emotsioonid koju kaasa võtsid - olgu seks öine äike ja õlletopsi hüppav kohtlane rohutirts või hapnikupuudusest hoolimata eestlaste hinge lõikav hispaania muusikute temperament ja ütlemata armas armeenia köök. Vahepalad vahepaladeks - nalja, tantsu ja laulu sai rohkem kui rubla eest (huvitav, kas peaks hakkama juurutama väljendit "rohkem kui euro eest"?) ning ehkki sabakondine kukerpallitamine või liigne ärkvelolek minu eaga enam ühte sammu ei käi, on mulle sellest kõigest hoolimata jäänud veel üks nädal end elusa puhkavana tunda. :)

Täna tegime seda siis Austraallast ära saates - saatjaks imeline pastaroog, ohtralt huumorit ja kerge nöök vaikivate jutudaunikute aadressil. :)

Üks väga lõbus aktsioon: aita väiksem koju!

Vahelduseks ka midagi lõbusat - sel nädalal juhtus nii, et tuli Rebane koju aidata - niipea, kui ma talle ei meenuta, et kontrolliks korterivõtmete olemasolu oma ridikülis enne koduukse sneprisse laskmist, unustab ta selle lihtsalt ära. Ühelpoolt on see väga armas. Teiselt poolt väga kulukas, sest lukuabi pole just odav teenus. Tänu M-ile esitan teile nüüd lõbusa etüüdi "Aita väiksem koju". Aitäh, M, pilti tegemast!

Kõigepealt proovin ma heaga, s.t pääseda esimese korruse aknani elektrikilbilt.

Lootusetu ettevõtmine. Mul saabus hetkega kõrgusekartus. 

Siis meenus mulle, et ma olen seda teed tegelikult juba käinud - koridoriaknast!

Ja vaat kui libedalt see läheb...

Vupsti-vupsti...

Ja sees ma olengi. Väiksem sai koju!

Vihmapiisad toovad rabandusele leevendust

Üle Tallinna rullub mõnusalt karge ja kosutav vihmasagar. See ja üks telefonikõne tõi naerunäo taas ette. Tegelikult polegi ju palju õnneks - okei, õnnelikuks olemiseks - vaja. See ei tähenda, et minu sees mäslevad mõtted (need seal allpool täheldatud) kuhugi kadunud oleks. Need on sees olemas ja ulbivad aeg-ajalt pinnale. Siis, kui ma väga väsinud ja viimase piirini viidud olen. Eks lõppude lõpuks annab aeg arutust. Vahepeal tuleb lihtsalt tubli ja tugev olla ning loota parimat.

Kohutaval kombel tahaks ujuda - just selle äikesega...

Jõud lõppeb, ei jaksa enam...

Viimaste päevade kuumalaine on olnud meeliülendav... Tõesõna! Olen saanud ujuda ja päikest nautida, rattaga sõita, Katusekinosse taas ja taas armuda (sest see on lihtsalt super!) ja lihtsalt jalutada... Ehkki seda kõike töö kõrvalt. Ja töö sellise palavusega tapab (ja väikest keelemängu tehes võiks öelda ka "ja öö sellise palavusega lihtsalt tapab"). Muidugi, praegu on ka kiire aeg, homme lükkame merepäevadele hoo sisse ning vaatame, kuhu pühapäevaks välja purjetame... Tänan õnne, et interaktiivsuse abiga ei pea seda tegema lämbes ja konditsioneerita kontoris, vaid sootuks jahedamas kohas (vaat ei ütle, kus!). Ent ikkagi, tööd on rämerämedalt palju. Ning ma ei jõua ära oodata esmaspäeva, mil merepäevad läbi on ning mina aulikult puhkusele minna saan! Küll kaheks nädalaks, aga ikkagi!

Ja seda vajan ma väga. Sest "jõud lõppeb, ei jaksa enam" tähistab ka vastust mu sisimas mäslevatele küsimustele. Ma ei mõista, kuidas olen osanud oma elu nii elada, et olen teiste jaoks alati olemas. Ja toetan. Ja aitan. Ja mõtlen kaasa. Sõidan, kuhu vaja, helistan, kuhu vaja, toon ja viin, mida vaja. Ja kurvastan või rõõmustan koos nendega. Aga kui minul on sõpra vaja, siis pole kedagi kusagil. Keegi ei helista. Ega küsi, kas ma vajan sõbraõlga, kas ma vajan abi ja tuge. Kas ma vajan näiteks imeväikest tähelepanu kübetki. Seda kõike ma praegusel hetkel - meeletu töökoormuse all ägades, nägemata ühtegi lootustandvat kiirt ses tunnelis - vajan nii meeletult. Selline olukord teeb kurvaks ja kurjaks. Sest miks on nii, et mõni vaid annab - lollis lootuses, et ehk saab ka midagi vastu -, kuid mõni vaid võtab. Ega näe, et nende kõrval on üks väike heasoovlik ilmakodanik, kes aeg-ajalt ka omadega rappa jookseb, ega oska ilma abita rabamülkast välja tulla. Ma tean, et süüdistada saan ma vaid iseennast. Et olen nii loll ja naiivne, kes hüppab, kui on tarvis... :(

Väike update: Üks sõber luges ja saatis sõnumi. Ja tuju läks paremaks.

Jaanipäeval rinnuni on rohi...

...Jaanipäeval rinnuni on rohi.
Sügis jõuab, jääb vaid kuluhein.
Ütle, kust küll rada teha tohin.
Igal pool on noor ja õitsev hein...

No see laul sai neil jaanidel küll nii ära kuulatud kui ka lauldud. Kitarride ja lustiga. :) Ehkki miskipärast olid meie überlõbusal road-trip'il "Naksitrallid - alati teel!" mööda Eestimaa erinevaid nurki autogrammofoni populaarsemateks valikuteks Urmas Oti "Diktori valss" ja Folkmilli "Madis Mäekalle". Ka nii võib. Kokkuvõttes sai palju nalja, ohtralt ja hommikuni laulda, saunas käia ja jaanitule paistel rohekonnade ja kaanidega asustatud tiigis kümmelda, päevitada, mööda rukkipõlde ukerdada, bensiinijaamas tantsu vihtuda, külasimmanit külastada, päikseloojangut imetleda, kallistada, pärast kerget ühepäevast pausi päevitamisega jätkata, turul käia, suvevärsket sööki valmistada, lõbusaid filme vaadata, isegi autoavariisse sattuda - aga mis peamine, heade ja teineteisest hoolivate sõpradega koos olla.

Need, kes meid ei tunne, võiks muidugi sõna "hooliv" mõnikord kahtluse alla seada, sest niisugust nörritamist, aasimist ja teineteise kallal võtmist kuuleb ju harva. Ju on meile lihtsalt niimoodi kombeks. Ju on see meie viis öelda, et armastame. Sest kes meist ikka tahaks pidevalt suhkruvatimägedes heljuda ja siirupikastmes kroolida. Või oleme lihtsalt elumeres kalestunud ja ninasarvikliku paksu nahaga kõigis ja kõiges kahtlejateks muutunud. Nii võib mõnikord juhtuda, et kõhklusist sündivast enesekindlusetusest puhkev küünilisus jääb heast sõnast kõvemini kõlama ning see võib tekitada vääritimõistmist. Eks neilgi jaanidel. Aga usu, minu armastus pole karvavõrdki vähenenud, hoopis vastupidi...

City-break kallisse kodulinna

Ma lihtsalt ei satu Tartusse. Mitte et ma ei tahaks. Ma lihtsalt ei jõua end kuidagi sundida sinna minema. Sest laupäevad on tööelevandi ainsad enda ja koduga olemise päevad. Ja pühapäevad lähevad nii kiiresti, et juba tulebki mõelda sellele, mis järgmisel nädalal ees ootab. Viimasel ajal pole laupäevi-pühapäevi muidugi endalegi jäänud, sest needki on olnud tööga seotud.

Seda suurem oli mu rõõm, kui end laupäeval üle pika aja viimaks kokku võtsin (tervis lihtsalt nõudis, et end Tartusse viiksin) ning läbi suvise Eesti kodupaika vurasin, samas liikluskaamerate vaateväljas püüdlikult spidomeetrit haarata püüdes - äkki olen jälle ühe kilomeetertunnikese järjekordsele fotosessioonile lähemale lipsanud. Suutsin end vist ohjata.

Ent Tartusse sõitsin rõõmuga kas või ainuüksi selleks, et oma ema ja õega aega veeta. Sest nad on minu kallis ja väga lähedane perekond. Ja mul on hea meel selle üle, et meie perekond nii tihedalt läbi käib, end teineteise tegemistega kursis hoiab ja hoolib. Isegi siis, kui end aeg-ajalt kaugele pealinna kadunud rongapojana tunnen, teavad nad, et olen alati olemas - rohkem ajast küll täpselt nii kaugel kui lähim telefon, sel nädalavahetusel aga täiesti füüsilisel kujul ja kombel.

Ja kokkuvõte - lihtsalt fantastiline! Lisaks õetütre Anni ärasilmamisele ja asjaolule, et suutsin talle salaja kõrva sosistada, et just mina olen tema lemmikonu (eat that, venna!), jõudsime isegi ühiselt Eesti laulu peo 100. aastapäevale pühendatud kontserdile Maarja kirikusse (okei, EPA võimlasse), kus Mamma täiest hoost laulda hõiskas, trumm mürtsus ja pasun üürgas. Ma ei tea muidugi, mida arvata Mattiase otsusest kultuuriminister Laine Jänese kõne ajal väsinult, ent siiski enesekindlalt "blaa-blaa-blaa-blaa!" teatamast, aga muus osas oli üks ütlemata lõbus rahvusromantilise naivismi vaimus veedetud õhtupoolik, mille lõpetas niisama kodusolek, hea vestlus ja maitsev vein.

Emme (koertega) ja Mattias (rattaga).

Pühapäeva aga värskendas ema ja minu ühine otsus pisut Tartu kohvikuid külastada. Piinlik tunnistada, aga minu äraolekul on Tartust saanud vist Eesti kohvikukultuuri koht number Üks ning mina ei teadnudki seda. Nüüd aga tean, et suvel võib kunagises kodulinnas ilmselt ülimõnus olla - väliterrassidel veini rüübata, mõistliku hinnaga praade pugida. Kui oskaks vaid tänavused üliogarad sääseparved endast eemal hoida...

Eks teinekord kohtun ka sõpradega... :) Panen siia ka ühe fotomeenutuse ühest mõnusast sõprade õhtust - seda küll mitte Tartus, vaid päikseloojanguhurmas Tallinnas.

Kultuuri, tormi ja hingerahu

Mul on hea meel, et olen suutnud end kultuuris kodus hoida - mõne aja eest endale pühalikult antud lubadus olla taas kultuurselt aktiivsem ka väljaspool tööaega ning tõepoolest üritada end kultuuriüritustele vedada on seni sujunud. Nii põlgasin ära - ega häbene seda tunnistada - võimaluse "Ühtse Eesti" idiootlikku propagandapidu külastada ning seadsin sammud hoopis Artisesse Michael Haneke filmi "Das weisse Band" / "Valge lint" esilinastusele.

Ega ma tõtt-öelda suurt oodata osanud. Jah, "Funny Games" ja selle kaasajastatult räigem remake on eredalt mällu sööbinud. Ja "Klaverimängija" samuti. Võib-olla seepärast arvasin ka Haneke käekirja tundvat. Ent säärast, te vabandage mind, üheülbalist kinojutustust ma küll ei oodanud. Veider, hiljem sünopsist lugedes jäi mulje, et meid kutsuti hoopis ühe teise Haneke ühte teist "Valget linti" vaatama - sinna kirjutatud salapärased kuriteod, pealtnäha igava ja unise külakese sisemuses mäslev viha, varjus hoitud lapsepilastus, abielurikkumised ja laste sadismiiha oli peidetud mittemidagiütlevusse ning rüütatud naiivsevõitu kooliõpetaja hirmigavasse jutustusse. Võib-olla suutnuksin ma seda leebemalt võtta, kui vaatajateni oleks jõudnud korralik koopia, mis võimaldanuks juba avaminuteil filmi siseneda. Ent juhtus nii, et esimesed 16 minutit ajasid heliriba, pildijada ja eestikeelsed subtiitrid igaüks oma asja. Ega kohtunud enne 16ndat minutit kordagi. Tõsi, kino küll vabandas, aga niisugust filmi tahaks juba avakaadreist nautida... Ehk siis mõistnuks paremini. Võib-olla.

Hoolimata ülitoredast E ja L-i sünnipäevapeost jäi reedest ometi mõru maik suhu. Kui ma oma mälus ringi tuulan, siis on seda viimasel ajal palju juhtunud. [...] Nii tõmbasin reedele purjed peale ning seilasin täistuules pühapäevani, nautides sõbralikku laupäeva, restoran Aia ülihead menüüd ja toredaid sõpru, kõrvus just see laul (ehkki laul on hea, on see minu jaoks kihvtine...)



Pühapäeva õhtu tõi kaua oodatud hingerahu tagasi (aitäh selle eest!) ja lubab tööloomal taas edasi rabada - peagi alustab trükikoda minu ja kahe K ühise lapsukese menetlemist. Kaua tehtud - kaunikene! Või siis ?

Leitud mees. Vananemise tundemärkidega.

Ma räägin muidugi endast - kellest siis veel. 30 saabus salaja kui laine ning viis mu uuele elumerekümnendile (oh, kuis tuli nüüd luuleline). Tegelikult saabus 30 väga vahvalt. Sõprade, vahuveini ja tantsuga: just nii nagu mulle meeldib. Ja seda muidugi hommikust saadik - lisaks varahommikusele Lesknaise-pokaalile tulid sõbrad rongiga Tartust. Nii nad seal perroonil tuterdasid, käes õhupallid ja suu naerul. Lausa lust oli cava'ga päeva jätkata, Elise aias pirukaid pugida ning siis Kohvikus varahommikuni tantsu vihtuda. Aitäh teile!

Kui kibekiire tööaeg ja sellest kohati tingitud öine vähkremine (ma näen mõningaid uue tööga kaasnevaid kohustuslikke tegevusi unes, ausõna!) kõrvale jätta, siis veereb elu kui hernes. Kohe hüppame autosse ja põrutame lõunasse, et Kalmer ja Annely paari panna - nagu kord ja kohus! Polegi sõpradega ammu pulma saanud... (taas meenub "4 pulma ja üks matus").

Täna öösel nägin unes uut sõna: "maksumaksja" asemel tasuks kasutusele võtta "masumaksja" nimetus. Lisaks masuaja kärbetele ka eesti keele sõnades annab see terminile õige varjundi: masuaja maksja ägab koormiste all ja tema tunneli lõpus särab vastu vaid rongiprozhektori pimestav valgus :)

Keskpäevane äratus: NATO hävitajad linna kohal

Kriban varahommikust peale tööd teha, luristan vaheldumisi kohvi ja punase greibi nektarit ning tunnen end ütlemata mõnusalt. Ühtäkki tekib heli, mis meenutab kas katuse maha rebimist majalt või midagi veel hullemat. Päikese käes peesitav Smaug tardub soolasambaks, arvates tõenäoliselt, et fassaadiehitajad on tagasi tulnud ning üritavad tema elunatukest millegi veel õudsemaga lõpetada. Aga ei hullu - need on kõigest paar pisikest NATO hävitajat, kes keskpäeval üle Tallinna kimavad ja siis kaugusse kaovad, kaks peenikest pruunikashalli suitsujutti taga. Turvatunne missugune! Hetkeks jahmunult tänaval seisatujad ärkavad tardumusest ning jalutavad-jutlevad edasi, justkui poleks neid hävituslennukeid olnudki. Väljavõtteid Näoraamatust, kuhu samasisulise sissekande jätsin:

TR: Võimas oli ju :-)

MU: veits ei jooksnudki ukse taha peitu. Ja jube hea oli vaadata, mis käitumishäired sellises "ehmumise olukorras" tööle hakkavad . :)
TT: Ma ehmatasin just ära, mõtlesin, et sõda!
RM: jumal ma mõtlesin et lennuk kukub mu majja sisse... huligaanid poisid jätke järgi prouad erutuvad..."
EM: Võimas. Õnneks oli Vikerraadio nii operatiivne, et kommenteeris kohe asja:)
MN:Õudne
SL: näh :( miks mina ei kuulnud... hävitajad on ühed mu kõige lemparimad asjad :/
EK:Juuube!!!
RV: a olidki hävitajad ? pirital oli tunne, et 747 lendab kohe aknasse
MP: päris hirmus oli! mõtlesin, et hetk hiljem kuulen, kuidas lennuk majja sisse raksatab!
MP: Postimajas olles pensionärid arvasid, et tramm sõitis kiirustades mööda...
KV: kohalolekut tuleb ju näidata;)

Jaaniaeg läks kui üks lust ja lillepidu - pärast seda, kui varalahkunud Orava rist sai ühes suure rahvamassiga 22. juuni hilisööl vastu 23. juunit avatud ning selle Swarowski kristalli meenutava hiidristi küllaltki tugev marurahvuslik (et mitte ühte vängemat sõna kasutada) maik alla neelatud ja taas meie 700 aasta pikkust orjapõlve, mitte aga pidupäeva rõhutav oratoorium kuulatud, oli aeg võidupäeva auks pealinnast lahkuda.

Lahkuda ikka selleks, et eestimaiste mõisatega (Palmse, Sagadi, Vihula) taastutvuda, seejärel tundide kaupa merekaldal kiikudes Prosecco (see on üks võõramaine jook, millest - selgus! - Varblase terrassi teenindajad ilmaski kuulnud polnud; masendav rumalus), lõkkes küpsenud vahukommide ja maitsva lambapraega maiustada ning vanematele järgmisel päeval õnne soovida (no küll mõni on mõnda juba aastaid üle talve pidanud).
Kui end eile pärastlõunal muidu üsna inimtühjale Härgliiva rannale päikese kätte kõhutama keerasime, pidin sinna saabunud ja ranna oma lamina, lolli jutu ja nilbitsemisega paari sekundiga täitnud jormeestlaste pärast taas silmad peast häbenema.

Tagasitulek pealinna venis - vaja ju kõik Põhja-Eesti liivarannad ja unised kalurikülad oma silmaga ära näha ja üle lugeda ning ka Stenbockide Kolga mõis ära vaadata. Kahju, et nii võimas mõisakompleks on labase maitse küüsi langenud: mõisasse on rajatud kummalise nimega ÄraKardaPubi, selle välisukse kohal tilbendab A le Coqi reklaamtahvel, härrastemaja ühes tiivas tegutseb pudipadipood ning "renoveeritud tallihoone hotelliga" tähendab lamedat odavat euroremonti. Selles suhtes on Palmsel (Virumaa Muuseumid), Sagadil (RMK) ja Vihulal (inglastest omanikud) hästi läinud - need on siiski maitsekalt ellu äratatud.

Magav püüton ellu äratada!

Juuni, ei mingit kahtlust! Täna hommikul otsustasin, et - parafraseerides ühe hea semu Facebook'i sissekannet - talveund magav valge püüton (see võis väga vabalt ka mõni muu suuremat sorti unine roomaja) kõhu ümber tuleb ellu äratada ja minema kehutada. Mingu magagu mujal, mitte minu kõhu ümber. Mõeldud-tehtud! Armas ratas, mis - üllatus-üllatus! - ligi neli aastat S-i pööningul konutanud, tuli tolmust päästa. Ja mitte ainult.

Ma võiksin tänase ostunimekirja alusel end küll Hawaii Expressi kuldkliendiks pakkuda, aga miskipärast ei tahtnud keegi mulle kliendikaarti teha. Üksnes pärisid, et kas on olemas. No ei ole noh. Ainult püüton on. Aga sellega allahindlust miskipärast ei saanud. Võib-olla arvasid nad, et ma niikuinii üks simulant ole. Vaat ei ole!
Nii kuulus mu päevamenüüsse rehvivahetus, pumba (no kuidas võib üks väike ja lihtsalt installeeritav pump nii palju pahameelt tekitada?), luku, kiivri (lastekodu värk!) ja kinnaste ost. Ning olingi tõeline maantekunn valmis! Kui mitte ühte küllaltki verist ja ohtrate marrastustega lõppenud intsidenti arvestada, võib üle pika aja sooritatud rattapäeva edukalt kordaläinuks lugeda. :) Edaspidi söön ainult salatit ja joon vett, siis olen peagi püütonist lahti ning enamgi veel!

Hea on tõdeda, et suveilmad on viimaks ometi käes. Tööde-tegemiste vahepeal viis tee Stroomi randa, kus tähtsamad ametimehed me seltskonnast end ka vees leotasid, hiljem aga võtsin ette Pirita tee. Sealne rand oli kordi tuulisem ning vesi ei kutsunud sugugi, mistap ei mõika ma, mida need sinised kehad end seal keerutavad, tegelikult on ju räme külm. Päeva parimad sportlased olid igatahes rulluiskudel suhinal mööda kaldapealset sõitvad noored emad-isad, kes enda ees lapsevankrit või -käru lükkasid. Lahe vaatepilt!

Ent minu suvi ei alanud sugugi 1. juuniga. See algas juba neljapäeval - siis, kui Magister oma kraadi kaitses. Tõtt-öelda oli hästi uhke ja hea tunne: mis siis, et see ju minu kraad ei ole. Aga kellegi teise, väga olulise ja väärt inimese üle võib ka ju uhkust tunda, ei peagi iga kord enda saavutustega ärplema. Pöörane ja väga vahvate inimestega kraadipidu pani manustama ohtralt hääd veini, kuulama palju head muusikat ja magama ülikitsukesel diivanil. Järgmisel päeval tundsime T-ga end veelgi suvisemalt (või sumisevalt?): ronisime ühe maakodu juures asuva sõbraliku maja katusele ja tutvusime kajakaema ähvardavatest kriisetest hoolimata pesas säutsuvate poegadega, seejärel peesitasime meie kilekott-kodu (kuradi igikestvad fassaaditööd!) lähistel ning põikasime õhtu edenedes Kadriorgu, et ühe rõõmsa, ühtaegu nii surfava kui ka laulva seltskonnaga veini juua ja viinamarju pugida. Ning siis järgnes miskipärast täielik tujutus ja pahurus. Vabandust. Aga nii mõnikord lihtsalt läheb.

Nädalavahetus viis aga lõuna poole. Sõprade juurde. Nii mängisime üheskoos mängu "mida kõike me mais veel teha jõuame". Siia kuulus ohter puude istutamine (ehkki ma ei jõudnud kokku lugeda, mitu puud ma tegelikult mulda aitasin, kannab vaid üks istik minu nimesilti: see on tähkvaher ehk Acer spicatum), väga varajane ja ootamatu jaanituli, terve "Röhhi" pintslisse pistmine, surmtüütu sääsevõitlus (K ristis need olevused sõbralikult sääsukesteks) ning ohter päevitamine ja Raigastvere järves ujumine. See polnud muide mingi sulistamine või sisse-välja vehkimine, vesi oli tõesti mõnus. Ja armsate sõpradega on ka alati mõnus.

Põngerjas O.

Acer spicatum "Andri".

Acer spicatum "Andri" (lähivaates).

Vardast tulnud Röhh.

Öö tõi kauaoodatud vihma

Ehkki puud on juba nädalaid mitte enam hiirekõrvul, vaid suisa õites olnud, märkan ma saabunud rohelust ikka ja alati alles siis, kui vihmavaling on linnast üle käinud. Nii ka täna varahommikul, mil kogu kesklinn lõhnas värske rohu ja puuõite järgi. Ning hommikulgi jätkunud uduvihm ei häirinud põrmugi - ärataski paremini üles.

Viimaste päevade elamusist märkigem ära Tartu ja Vanemuise "Queeni", mis polnud siiski nii viimistletud kui ma eeldasin, ning hilisem sotsialiseerumine nii PlinkPlongis (no on alles veider klubi!), Kapriisi-nimelises kõrtsis kui ka ajakirjanike kevadpeol. Tegelikult ei midagi erilist, vahvate inimestega on lihtsalt tore aeg-ajalt kohtuda. Et ka laupäevane Eurovisiooni-vaatamine kaugel Kaberneemes - päris vahva oli üle aastate seda sündmust hoopis teleekraanilt jälgida, mitte koha peal ajusid kärsatada, mida kuradit oleks veel üldse ajalehte panna - venis varavalgeni, siis oli pühapäeval minu mängukavas vaid üks lavalugu: magamine. :)

Eile oli meil prilliõhtu. Muuhulgas tähendas see seda, et viisin oma shefid päikseprillid parandusse - no mis teha, odav Hiina käsitöö tõenäoliselt - ning sain prilliparandajalt soovituse minna kindlasti ka Kaubamaja Ilumaailmast läbi, sest sealt saab soetada prilliraamidega passivat küünelakki, millega on pärast hea keevituskohad üle värvida. Mida kõike ka teada ei saa... Kes tahab nüüd erkoranzhi küünelakki, mul on üle! :-D

Ahjaa, tööd on ka kuradima palju. Aga see pole sugugi nurisedes öeldud - mis siin tühja nuriseda, kui ka järgmisel kuul tahaks süüa ja üüri maksta. Pigem tunnen heameelt, et oskan siiski midagi, millega paljud hakkama ei saa - suurepärast eesti keelt. Nii et kellel on vaja vaadata üle oma lõputööd, esseed või muud kirjatükid, need pöördugu minu poole: mõõduka lisatasu eest teen ära, lisan kirjavahemärgid, parandan õigekirja ja kobestan laused!

Head rahvusvahelist ajakirjandusvabaduse päeva!

Kuulan ja imestan - tänase päeva puhul on Ave Marleen Plukk Kukusse külla kutsunud praegu Postimehes tööjõu ja lehe visiooniga kimpus oleva peatoimetaja Merit Kopli. Mul on heast Meritist kahju, sest kurb on kuulda, kuidas ilma ilmse põhjalikuma ettevalmistuseta intervjueerija puterdab eetrisse õõvastavaid ja amatöörlikke küsimustelohesid. Nii suutis oma parimatel päevadel teha üksnes Reet Oja - alustas punktist A, siis heietas kohutava selle ümber jutumulli, jõudis küsimusega punkti B ning lisas siis naeratades: "Või kuidas sellega siis täpselt on?" Intervjueeritav sai seepeale üksnes kulme kergitada - mida mult siis lõppkokkuvõttes ikkagi küsiti. Ai, piinlik! Sarnaseid eelkoolituseta jutumulliliigutajaid leiab ETV ekraaniltki tänaseni. Nii nad siis meie makstud eetriaega kulutavad, et vaatajate ees õndsate nägudega moodustada küsimusi a la "No ma tahaksin nüüd teilt küsida, et..." (verbaalne mõttepaus, parasiitväljend; küsi, mis sa jahvatad!) või siis kasvatavad ühest küsimusest taas reetojalikult välja teise, kolmanda ja neljanda (eksitab vaatajat ja intervjueeritavat; teabetulv hajutab tähelepanu, paneb kanalit vahetama).

Aga ilm on meil ilus. Umbes-täpselt selline nagu nädala eest, mil vanematega Eismat läikima lõime ja vajalikud puu- ja taimeistikud mulda pistsime. Umbes-täpselt selline nagu teisipäeval-kolmapäeval, mil suurem tähelepanu kuulus Eestisse lennutet latiinohurmurile. Ning kontsert, tänan küsimast, õnnestus suurepäraselt. Enrique Iglesias lihtsalt oskab. Nii publiku kui ka korraldajatega suhelda. Vahetult, siiralt ja omamehelikult. Ja ilm on umbes-täpselt selline nagu 30. aprillil - 1. mail, mil head sõbrad Tartust pealinna vurasid, et me ühiselt koos saaksime olla, Madise katsikul käia ning hiljem - pärast seda, kui Kadriorg kahekesi taasavastatud -, kevadpüha puhul taas klaase kokku võiksime lüüa. Oli ilus kevadnädal.

Andke siis mulle ka üks Bingo loto

- Mulle üks jäätis ja Bingo loto pilet, palun! (Kohmetu naer.)
- Kas ühe või kahe väljaga?
- Ee, ma võtaks ühe.
- Selge. (Teisele kliendile.) Mida teile?
- Mulle üks jäätis.
- Ainult? Midagi muud ei soovi?
- Ei. (Kihistamine. Sekund vaikust.) Üks Bingo loto ka.
- No näete! Ühe või kahe väljaga?
- Võtan siis kahe väljaga.
- Aga palun! (Kolmandale kliendile.) Tere päevast!
- Tere! Ma vaatan, et see Bingo loto on täna väga populaarne, ma võtan ka.
- (Naer.) No ikka selline jackpot ju! Kas ühe või kahe väljaga?
- No andke siis kohe kahe väljaga!
- (Arvutab kokku kliendi kotleti, nuudlid ja piletid). See on 77 krooni, kas maksate sularahas või...
- (Neljas inimene eelmise selja tagant arveldamise lõppu ära ootamata.) Kuulge, andke mulle ka! Aga ühe väljaga! Enne, kui otsa saab!

Mul hakkas pärast Siimu korraldatud ülipõnevat Tallinna Ülikooli tänast eetikaseminari (olin seal üks ettekandjatest) R-kioskis väga naljakas. Kohe meenus Janno Põldma "Dzhuudopoisid", kus mammi soovis kuus meetrit parimat valget riiet osta. Aga et tulevased dzhuudopoisid olid jõudnud poe tühjaks osta, siis jäi mamsel pika ninaga. Ning oli muidugi väga pahane, et just tema nina ees kõik lõppes. Näib, et Heili K saadetud pressiteade Kanal 2 suurest lotokolmapäevast ja hiiglaslikust jackpot'ist on vilja kandnud - uudistest loeme, et rahvas tormab piletiautomaatidele tormi. Oh seda majanduslangust...

Natuke kahju on sellest, et jõudnud NYCis enam blogi pidada - päevad, õhtud ja ööd olid lihtsalt nii tegusad ja täistööpäevased (trampige ise 8-10 tundi ringi!), et arvuti juurde jõudes laadisin vaid fotoka tühjaks ning tormasin taas mellu. Meie ülimegamõnusa reisi pilte ja nende juurde käivaid kommentaare näeb tegelikult iga mu semu ka Facebook'is. Teiste jaoks üritan lähiajal siia pisikese valiku teha. Reis oli lihtsalt nii elamusterohke, et ei teagi, kust jutuga peale hakata. Tean vaid seda, et NYC'i jõudes valdas mind sama emotsioon, mis kümne aasta eest Londonis - ma olen kodus! Ning et ma kümne aastaga suuremaks saanud olen, siis on selge, et ka kodu on suuremaks kasvanud. Hoolimata ekstreemturismist Bronxi tundsin end selles metropolis suurepäraselt. Ning ma ei mõista, miks räägitakse, et jetlag on tagasi tulles hullem! Mulle mõjus naasmine hoopis vastupidiselt, ergastavalt. NYCis läks ikka kolm päeva aega enne, kui aru sain, et kell pool neli varahommikul ei peaks üleval passima, vaid tasuks veel und nautida.