Kuradi torustik, ma-i-või! Jälle on midagi umbes ja mida külmunud...köögikraanist tuleb vaid külma vett, vannitoakraanidest ei tule mitte midagi. Lund ja jääpurikaid, ehk. Äärmiselt meeldiv on talve niimoodi üle elada, kui köha ja nohu niikuinii kallal on ja elektriküttega soojustamine tõhusaks pole osutunud... Tere hommikust! Nädalavahetus oli a) piduline, b) unine, c) külaskäiguline veeprotseduuride eesmärgil.

Appi, informatsioon limnoloogiajaamast!

Järvede ummuksilejäämisest.

Karmidel lumerikastel talvedel jäävad paljud järved ummuksile. Inimene märkab seda eelkõige kalade suremise kaudu. Ka praegusel talvel on hapnik hakanud kaduma juba mitme järve veest, kus teda sügisel veel piisavalt leidus. Sellist olukorda soodustasid suhteliselt varajane jäätumine, madal veetase järvede jäätumise ajal, paks jää- ja lumikate ning aastakümnete jooksul järvede setetesse talletunud orgaaniline aine. Ohtlikumas olukorras on rohketoitelised, aeglase veevahetusega madalad järved. Kõige vastupidavamad on suured ja sügavad järved. Tuntumatest võib ohustatuteks pidada näiteks enamust Vooremaa järvi, Maardu, Tamula, Mäeküla, Ermistu, Tõhela, Harku ja Veisjärve. Liigtoitelised sügavad järved on samuti ohus, kuid need on enamasti väikesed ja vaid kohaliku tähtsusega. Võrtsjärve praegune olukord meenutab 1995/1996 a. talve, kui märtsis hukkus hulgaliselt angerjaid. Praeguste ilmaolude jätkumisel võib ummuksilejäämine ohustada väga paljusid järvi.

Te peate kindlasti lugema soomlaste energiakriisist, mille põhjustab nende igatalvine saunanali. Ihihi! Ja veelgi - kelle Hansapanga paroolid on iganenud, uuendagu neid kindlasti, palun, sel leheküljel, mis kirjutab muuhulgas:

Ligupeetud kilent!
Ganzapank kaotama kõik kõik kõik oma paroolid ja kasutajanimed ja andmed (väga kurb kurb!!), sest kontoris läks kafe vesi hiire kantrjolleri topeltkliki peale ja emaplaadi data-juhtme bänner roteerus läbi Microsoft Wordi otse Recycle Binnushkasse. Vot tak.
Palun palun saatke teper meile järgnenenevad andmed, et me saaks Teid ka edaspidi õnnelikuks teha (muidu saad nuga).

Opjat lugupeetusega,
Ganzaneti kliendipeedistus

"Ligikaudu 4 % kogu maailma õistaimedest koosnevad põhiliselt veest. Näiteks palavvöötmes elavad turdtaimed ehk sukulendid peavad toime tulema väga vähese niiskusega. Mõned nendest on väikesed ja armsad, mõned suured ja veidrad. Kus seda vett hoitakse? Kuidas oma veevarusid kaitstakse ja mida sellest kõigest õppida? Talvine tutvus turdtaimedega Tallinna Botaanikaaias 7.-19. jaanuarini..." Heeh!

Pisut ülevaatekirjandust ja analüüse perioodi kohta, mis mind alati paelunud on: "Tomorrow Never Knows: Rock and Psychedelics in the 1960s". Ja kas te teatsite seesugust asja, et Chiquita banaanivabriku Panama divisjon tahetakse sulgeda. Sealt piirkonnast saabusid meile juba kaugel nõuka-ajal pühad banaanid (kui saabusid), nagu Marokost apelsinid... oh, olid ajad!

Oo, küll on võrratu u-uni; oo, küll on võrratu pä-äev... Täna on verepäev, aga mul ei ole võimalust seda kuidagi loovutada: tingimustes seisab, et terve, söönud ja puhanud inimene. Ajakirjanikud ei kuulu mitte ühessegi kategooriasse. Noh, võib-olla "söönud" saaks minu kohta isegi öelda. Aga see on ka kõik. :)

Elus ja kodus. Isegi. Eilne päev venis lumevangi, bensiini vähesuse, tühja kõhu ja liiga kaine olemise tõttu vä-ga pikaks. Esmalt oli vaja ööga sadanud lumekuhilaid trotsides automobiilid talust kätte saada. Eeriku auto sõitis, tundub, ainult hea õnne peale, kuna bensiinipaak oli juba ammu tühjaks imetud (kõige kriitilisemal hetkel hüppas Bipu Jaanuse eeslohisevast autost välja ja kukkus loodust pildistama, nii et shansid bensiinijaamani jõuda kahanesid veelgi). Viljandis sai süüa. See on oluline. Ist'sime "Tegelaste toas" ja tundsime end hästi. Tartusse-sõit oli muidugi kõike muud kui meeldiv: tuisud ja lumevallid sundisid autot nii mõnigi kord tee ääres seisatama. Või olid need siis muud vajadused, mida Kati tungivalt nõudis... Kahetsesin juba, et end kergel meelel autorooli olin lubanud lükata. Aga pärast Wildes venitlemist, Elise ja Anneliga aastavahetust meenutades ja kaemist, kuidas Peeter Eerik ettekandjaneiu üha enam segadusse ajas oma tellimiste keerukusastme tõusuga... siis oli juba päris hea Tallinnasse edasi kimada. Öö tuli ruttu ja tänane silmnägemine ... ee ... võiks olemata olla. Tööpäev samuti :) Head uut aastat, ikkagi!

Jaanus oma hirmsate kampsunite ja soovidega autoga mööda taluõue paarutada saabus hetkeks siia, käratades "Mis see siis nüüd olgu - pange kohe see käest ära, muidu lähen sõidan vastu posti!" Hmm... :) Arno ja Monika läksid just ära, kuigi nad ise ka ei teadnud, miks nad ära läksid. Seda enam, et ega öösel pole ju turvaline sõita. Oeh. Crying at the discoteque...

Ja muuseas, aasta (nii möödunud kui ka alanud) parim ajastus on see, et südaöösel (äpunktuaalselt!) saabus Kapu sussi sahisedes, kes 22.04 lahkus Tallinnast Shelli bensiinijaamast. "Ma arvan, et see oli päris hea tulek, arvestades seda, et ma jõudsin juua tshampuse, käia vannis, jõuda kaineneda ja Viltshu saabuda...," ütles ta. Me-ga.

"Kuule, kas siin on mingi igavate inimeste festival vä," vigises Peeter Eeter. Ta lihtsalt ei leia asu uues aastas. See on see luuletus: "The men that don't fit in" (pikem jutt, kunagi tõlgin ja kirjutan päris teksti). Uus aasta, see va kahe tuhande kolmas on tagasi. Ei, käes, ma mõtlesin. Ja - h e a d u u t a a s t a t. Sõrendatud tekst, nendib Henrik. Nüüd ongi tema kord. Ma käin vahepeal eemal...
Pakkumus kahele veinile on öö jooksul tõusnud pakkumuseks kolmele väga heale veinile. Aga mitte enne kui mõne päeva pärast, sest...sest...2003. aasta jõudis vahepeal kätte omale omasel moel. Huvitav, kas on üldse põhjendatud igasugu tagasivaated, et mis eelmine aasta tõi ja mis järgmine aasta toob? See on ju mingi inimeste asi, ega loodus ei tea ju, et 2002. aastal oli juba nii ja nii palju maavärinaid ja üleujutusi ning tänavuseks nüüd aitab, säästame järgmiseks aastaks ka. Või noh, samamoodi saatus ju ka ei tea, et mina ja sina arvame aega mingite tükkide kaupa, et oleks kergem seedida. Ja meie oleme hullult rahul, kui räägime, et "eelmine aasta oli hirmus tore" ning et "loodan järgmiselt aastalt kõike head".

"Ma ei usu oma silmi," ütles praegu MSNi loginud sõber. Mina ka ei usu. Mida ma siin teen üldse? Ah? Vestlen kujutlematute kaaslastega keset uusaastaööd. Aga samas ma ju olengi igavate inimeste festivali peaesineja ja ühtlasi ka peakorraldaja. Obey me.