10.20...10.20 - uus ilmakodanik on maailmavalgust näinud!!! 6. jaanuari kaljukitsetirtsu puhul noortele vanematele õnne!!! Oh, kohe kivi langes südamelt ja Päike tuli peas välja... :) Muidugi, kui nüüd natukene ajas edasi mõelda, siis... Kui tirts saab 25, siis hakkab mul (meil!) juba poolsada täituma...oioioioi.
Täna varahommikul helises telefon. Kell näitas neljandat tundi. Helistaja, väikese printsi sõber rebane kutsus alumistele korrustele shampust jooma. Hommikul arvasin, et see oli uni. Aga - tuleb välja, et kutsuski... Ma olen pahv. Hmm...

Päeva meeleolu? Smilers. Ainult unustamiseks. Ei tea isegi, miks. Aga see on lihtsalt eluheade sõnadega laul. Nädalavahetuse tormid on nüüdseks möödas ning taas on alanud üks tööaasta... Oh ja Ah. Matkal. Vist.

Head uut aastat. Siiralt. Sest ma olen veendunud, et alanu tuleb määratult parem kui varalahkunud kaks tuhat kolm. Üritasin end küll sisse logida ka 25 külmakraadiga (väljas, loomulikult!) Himose mökkist, ent siis arvas võrk paremaks mitte reageerida. Ehk oligi külmas asi? Igal juhul tahan teavitada, et olen võtnud uue aasta motoks "sportlikult, ent ekstreemselt". Vott! Esimene ja teine jaanuar seda ka näitasid. Kes oleks võinud arvata, et ma 31. detsembril slaalomsuusatamise selgeks õpin. Mina - ja suuskadel mäenõlvast alla tuhisemas... What a sight! :) Aga edasi... Esimesel jaanuaril sain hirmust üle ja ronisime õega lumelaudadele. Us-ku-ma-tu. Ma olen hämmingus, et mul ilmnevad (jätkuvalt) lihasvalud kohtades, kust ma endal lihaseid pole eales otsidagi osanud. Hmm... Igatahes tuleb tänusõnad öelda loodusliku polstri saanud kehaosale, mis suuremad paugud ja selililendamised pidurdas. Selgroog ja pea pole õnneks põhihädalised. Aga see oli me-ga. Tõesõna. Te muidugi võinuks seda näha, kuis ma nagu lehm libedal jääl üritasin esmalt, jalust seotult, liftiga üleüldse mäkke saada... Vaene liftipoiss pidi vist naerust püksi tegema, enne, kui ta mind liftini abistas... Oeh... Aga - lõpp hea, kõik hea, sest viimaks suutsin ma mäest laskudes vaid ühe korra kukkuda. Heh. Suusatamine oli selle kõrval tõepoolest "koogitükk" :) Ja eile? Eile oli vaja Serena (jubedat, tegelikult, sest oli külm ja suurrahvast tulvil) veepargis ekstreem-veetoru laskumist teha. Tagasihoidlik 45 km/h rauas - ja ih-ih-ih-kah-kah al-lah-lah-poh-leh... Emps ütles selle kohta tabavalt - väljusin torust nagu shampusepudeli kork. Aga asi tasus vaeva. Taas üks tagasihoidlik eneseületamine. Juba see on ekstreemne, et ma spordist räägin... Mainimata selle tegemist. Nüüd aga ootan kannatamatult uut võimalust mäkke jõuda... Üritasin nääriööl ka läinud aasta elamusi-kogemusi üles lugeda... Meenus ATV safari pimeöises kõrbes (mega!), snorgeldamise selgeks saamine (mega!), kaamelisõit (mitte nii mega), ujumine lumesajuses basseinis (mega!)... Ma arvan, et see ongi oluline - meenutada aastaist just neid hetki ja aegu, mille kohta saad ehk vastu rindugi tagudes öelda - I did it! Tjah, see ei pruugigi kellelegi teisele midagi tähendada (igaüks võib ju öelda, et phäh, mis see siis ära ei ole...), aga see pole oluline - see on igaühele isiklik tunne: ma olen end ületanud või vähemalt: ma olen seda proovinud... Head uut aastat ja meeletuid-metsikuid kogemusi, tõsiselt.

Hip-hip hurraa - ja juba ta tuleb. Jõulud ilma internetita on kui ... päris tore on. Et kiire on, siis pikalt ei pladise, vaid lähen ja võtan selle kahe tuhande neljanda vastu. Soomes. Suusamäel konte murdes. Niisiis - kallistused kõigile ja ... Nii ongi. Kraaps.

Pealinnas on olukord lähenemas maailmalõpule - ühistransport, sh taksod, on loobunud liiklemast või üritavad seda tunniajaste viivitustega; liiklus seisab, sest igal tänavanurgal on mõni õnnetu rekka, mis ei suuda sest (heidi) burgaast läbi närida... Ja kõik inimesed käivad kas ettepoole kummargil või tuulest tahapoole paindununa. Kolleegil tuli õues jääkiiver pähe ja nüüd tõmbas ta üll kaitsva postimehesinise rätikukese, et kuidagigi jalgsimatkas kuue kilomeetri kaugusele ellu jääda... Kuuma teed, mett ja küüslauku, õpetab üks kolleeg kõrvallauas oma lähedasi.

"Peagi jõulud käes on, peagi jõulud käes on..." Us-ku-ma-tult tore üritus leidis aset ootamatult maha sadanud lumehangede vahel kauges Saku-kandis, kuhu meie staarikesed oma pesa on ehitanud. Suurimaks atraktsiooniks oli lumesajju õuele ehitatud bassein, kus, hoolimata laiast langevast lumest, püsis vesi 24-25 soojakraadi juures ning kus pärast sauna hea sulistada oli. Tõsine eksootika ja elamus, uskuge mind. Käredas talveöös ja sajus värske õhu vanne ja pärisvanni võtta. Ehk justkui tõeline "Urjala jaaniöö", nagu Agne järjekordse basseinitantsu ristis. Võimas. Aga, kallid sõbrad, kes te siia aeg-ajalt satute - siin on teile üks muhe jõulukaart, mille mulle kolleeg saatis ning mida lihtsalt nii muhe kaeda on: vott. "Peagi jõulud käes on, peagi jõulud käes on".

Thank God, it's Christmas! Noh, lõpuks ometi on lumi maas ja advendist hea meel. Mina jälle varahommikuses telemajas ... Vaikus ja rahu igal pool. Ja pahurad grimmeerijad ning lömmis sefiiritort stuudioklaveri tolmusel kattel konutamas. Igatahes on kunstnik vedanud stuudiosse kamaluga girlande, mis tänastele sõnajalg-külalistele lõpu eel pähe heidetakse. Ning küünlad, oo, kui palu küünlaid. Lipsuga rezhissöörist rääkimata. On ju see va viimane. Me veel näitame neile. :) Jaa-jaa, on tore see, et on jälle pühapäev...

Henriku lapse nimeks saab Henrik. Nii võib öelda tema lapse ema, et tere, mina olen Henrik Roonemaa Noorema noor ema. Ja ta võib seda kümme korda hästi kiiresti öelda, ihihi:)

Kurat. Edev nagu ma olen - ikka tuleb ju juuksurisse minnes tiba lõbusaid värve juustesse ära peita, seda enam, et siinne hallijumeline taliilm niigi mingit kriitikat ei kannata... Aga neiu Piia seal juuksurisalongis kukkus muidugi seda va värvi pähe kütma. Nüüd olengi Cipollino. Või siis lõpuks ometi "the blond chick", nagu kolleegid Aarne ja Kats juba juba oo-kui-hea-et-ammu-toimunud PMi jõulupeol täheldasid. Miks ookuiheaetammu? Sest nüüd on juba normaalne öelda, et ei mäleta, sest üritus oli ammu. Varem oli "ei mäleta" üpris piinlik öelda. Eriti järgmisel päeval. Hmm, rohkem vihjeid ma ei anna. Aga vähemalt ei naerata uue aasta avanumbris vastu keegi "ahoi-kopranu!", vaid täiesti minu moega tegelane. Selle ülegi hea meel :)

Ei, Enrique mulle ikka meeldib. Ta on niivõrd pr-gurude küüsis, et lihtsalt naljakas on. See va sünnimärk on ikka veel teema - nüüd on latiinopop hakanud kahetsema selle eemaldamist. Uskumatu: BBC räägib.