Ja protokolli märgivad nad: "Kaitsnud bakalaureusetöö hindele B". Ja diplomile kirjutavad nad: "Omandanud kõrghariduse ajakirjanduse ja kommunikatsiooni valdkonnas, kõrvalerialana politoloogias." TUND AEGA TAGASI LÕPETASIN MA ÜLIKOOLI! Ütleme nii, et ma olen pahv. Midagi ei oska enam öelda. Ja sellepärast hakkan lihtsalt pidutsema. :) Üritan pildid ka enne kodukondlikku seltskonnaüritust üles saada...

Kaitsmise protseduur:

• 1. komisjoni esimehe tutvustus
• 2. töö esitlus 10 minuti jooksul
• 3. retsensendi küsimused
• 4. kaitsja vastused retsensendi küsimustele
• 5. küsimused teistelt komisjoni liikmetelt
• 6. kaitsja vastused teiste komisjoni liikmete küsimustele
• 7. küsimused teistelt kohalviibijatelt
• 8. kaitsja vastused teiste kohalviibijate küsimustele
• 9. soovi korral sõnavõtud, kommentaarid töö juhendajalt ja/või teistelt töö tegemisega seotud isikutelt
• 10. kaitsja lõppsõna
• 11. komisjoni hinnang tööle.

Kohe varsti.

Vähemalt on hea see, et mul on juhe nüüdseks juba lahti kerinud. Selge on, et homme kaitsmine toimub (ärge küsige, mis ime läbi!) ning et päeva lõpuks on mul kõigi eelduste kohaselt Artium Baccalaurens omandatud. Aga väiklusest, lollusest ja ebaintelligentsusest (nimed tulevad hiljem, aga mõnele isikule võiks küll veel-mitte-ilmunud raamatu "Sitapeade koloonia" kinkida) tingitud närvilisuse suutis maandada üksnes prantslaste jabur "Asterix ja Obelix: Mission Cleopatra" (muuseas, selle filmi stsenarist mängis ise jobu Julius Caesari:) ). Sest ainult jaburusega saab jaburusega võidelda. Muuseas, Illusiooni kino külastamine ei ole mitte kõige parem tegu, kui sa ei taha a) külmetada, b) filmi vaatamise ajal paindes toolidelt alla libiseda, c) põlvi pidevalt vastu puust seljatugesid peksta ning d) tuletada meelde, milline võis olla kinoelamus kõige sügavamal nõuka-ajal. See kõik meid seal aga ees ootas, nii et, kallid pöffilised - teie enda tervise ja närvide huvides oleks parem teistsuguseid (loe: pisut kaasaegsemaid) box-office'id külastada. Kogu aeg oli selline tunne, et kinomehaanik läeb kohe-kohe koju ja film jookseb rullikutelt maha. Või süttib heleda leegiga, nagu filmis "Cinema Paradiso"...

Kõige keerulisemaks mureks vaat' et jääb nüüd korralike ülikonnapükste leidmine. Teate, tegin kapiukse lahti ja jäin oma pükse takseerima - ee... huvitav, millal ma neid viimati kandsin? Ja kas siis oli ka kõva läbu? Püksid teavad vastust, aga ei ütle. Vihjavad loomulikult küll :) A la rosoljerida rinnal ja soustitriip säärel: piinlik-piinlik niimoodi ülikooli lõpetama minna.

m u l o n n ä r v i d l ä b i.

Hommik. Lisasin pilte kalli klassiõe Ene pulmast. Ega neid nüüd teab, mis ohtralt pole ja ega need vist nüüd kõige paremad ei ole - aga pruutpaar see-eest näeb vastuvaidlematult kaunis välja. Ja sellest piisab. Täna tuleb oi-oi-oi, kui palju asju korda saata, niite tõmmata ja lobi teha... Ma ei tea, kas ma kõige sellega valmiski jõuan. Aga nüüd siis hop-hop! tegudele. Esimese asjana siis raamatukokku (kuidas ma vihkan seda asutust, usute ka? ei, mitte raamatukogu üldiselt, aga just ülikooli raamatukogu oma seisva õhu ja vanaldaste teenindajatega).

umm... kommentaarid on üleliigsed. toimumiskoht - hollywood. pildistaja - doris vija.

Tere, tõlkefriigid! Vaatan näiteks kogupere-märul-seriaali "A-Team" ning pean piinlikkusega lugema subtitreeritud pahade meeste vestlust raadiosaatjatega. "Teeme nagu alati. Üle tunni aja." Ja mõtle, mis sa mõtled, aga mis pagana tunni aja? Siis taipasin, et vestlus oli: "The same as always! Over and out!" Teletõlgid, minge kooli!

Võin ennast täieõiguslikuks kõrvaleriala (politoloogia keskastmes) läbinuks nimetada. Sest hommikueine Tiffany juures (elik eksamihommik Toomla koduses miljöös) möödus edukalt ning kokkuvõtete tegeminegi... Taas üks samm neljapäeva poole. Jube uni on, uskuge või mitte. Aga positiivne on see, et saba-arvutiklassi liinuks-süsteem võimaldab mul siiski ka oma bloogi täita. Kuigi keskkond näib selline, nagu ei saaks ta millegagi hakkama. Vanarauast mäkid ei suutnud igatahes osakonnajuhatajale avaldust toksides endast täpitähti välja võluda, mistõttu oli tekstis sõnad "uliopilane", "oppejoud", "labipaas" jne... lõbus.

Vara üles, hilja voodi - nii end lõpuks ohvriks toodi... ma ei tea millele. Haridustemplile? Oh, ikka tulevikule, tulevikule ohvriks. Ühesõnaga, ma tahtsin küll alustada sõnadega, et nõnda rikkus või tarkus majja toodi, aga need pole küll nii kindlad, kui see rahvsuuu väidab. Selle asemel, et Eesti erakonnad ette võtta, lähen söön mõned ahjusoojad juustusaiad ja mõtlen, et tegelikult on üks tavaline teisipäeva hommik ja et ma peangi kella veerand seitsmest üleval olema:)

Ei noh, tere toredust. "Varas poos end tartu vanglas voodi külge". Kingapaeladega. Siin pole midagi imestada, kui lähikuudel (miks mitte ka aastatel) sagenevad teated ülipopulaarsest vanglalinnakust Tartust ja sellest, kuidas üks rets teise järel midagi ülimarumõnusat korda saatis, end üles poos, aasal lambaid vägistas või Emajõe luhal prügikorjajaid shokeeris. Või midagi veegli rõvedamat. Ebatsensuurne väljenduslaad? No, aga palun - just selliseks siinne kliima muutuda ähvardabki. Palju õnne loomulikult kõigile, kelle visa püüd on olnud aastaid vanglat linna infrastruktuuriga lõimida...