Purgis. Igatahes. Ja nüüd lähen tagasi koju, oma armsale surivoodile, ja kavatsen 38-kraadise palavikuga mõneks ajaks hinge heita...

ALLIKAS (K. Toome)

On põlis metsalaas
Unne suikumas
Vaikus ääretu
Uneootel vanad puud
Ei enam sambla sees
Näe ühtki metsateed
Vaid kõrgel kumab kuu
Vaikin'd õhtu tuul

Vaid eemal seal puude all
Kostab vaikne hääl salaja

Allikas, mu allikas
Kuidas leiad teed, et voolata
Tahan sinuga rännata
Allikas, mu allikas
Võta kaasa mind
Seda igatseb minu hing
Läbi põlise metsaöö
Kõik mis helisema lööb

Äkki silme ees
Näkineid on vees
Ja ka teised haldjad seal
Ojakalda peal

Tormituules lehvimas su juus
Keerleb kõik kui muinasjutuloos
Näkineiud koos

Minule loodud oledki sa
Sinust ma jõudu nüüd saan, et elada

Mulle kangesti meeldib, et lisaks kõikvõimalikule junk-kirjandusele maandub mu postkasti ka asiseid massikirju. Nagu näiteks päevakiri Verba volant, kus sees ohtrakeelseid tõlgitsusi erikultuuride mõtteteradest. Nagu näiteks tänanegi, poola satiiriku, aforisti ja poeedi Stanislaw Jerzy Leci (1909-1966) tera: "Zycie zabiera ludziom zbyt wiele czasu". Mis eesti keeles kõlaks kui "Elu kulutab liiga palju inimese aega". Puhtjuhuslikult võiksin ma selle teile siinkohal tõlkida ka bretooni keelde: "Ar vuhez a gemer re a amzer an den". Kõlab ju hästi?

Nägin täna unes, et ma ikkagi astusin magistratuuri. Koos karja väga veidrate tegelastega. Hmm, kas see on mingi soovunelm, mille mitte realiseerimist siiamaani siiski põen? Vaevalt. Viimasel ajal on üldse olnud vajadust oma mõtteid, soove ja arvamisi über hinnata. Inimestest ja iseendastki. Vist. Et mida ma siis ikkagi tahan? Elu lõpuni ühes päevalehes või, hea küll, ajakirjanduses "teiste asjadest" rääkides nüheleda? Prahas käik tegi asja lihtsamaks. Või et siis jällegi raskemaks, keerulisemaks. Tagasi tulles mõtled, et misasja sa nühid mingi hea-elu-eesmärgi-püüdmise nimel või kellegi teise heaolu püüdluse nimel. Õige pea see nagu ei paku enam midagi... (Ma tean küll, et mu kunagine eesti keele õpetaja - koolis, millest ajakirjanduseski viimasel ajal negatiivses valguses juttu on olnud, ent milleks mina seda toona siiski ei pidanud - võiks nähvata, et kas siis "pakub" või siis ei "paku": ehk, pole olemas "nagu ei paku". Vähemalt on see minu(lik) väljendusviis. Just, viimasel ajal ongi enam peavalu ja mõtteärevust pakkunud küsimus "mis asi see minulik on"? Rügada, ühesõnaga, moel, mis sulle üldse enam endale korda ei lähe või? Ja olengi varsti 40 (no offence, tõepoolest, kellegi suhtes, aga olles kahekümnendates, mõtled ju, et võiks teise samapaljuga ikka midagi korda ka saata, endagi jaoks, eksole?) ja mõtlen, et oh, kui ma noorem oleks, siis teeks seda või seda... Kõige hullem, kui mõtlen kahetsevalt, et miks ma midagi ei teinud või tegemata jätsin.
Et kohustused? Me ise võtame need endale, nad meeldivad meile. Siis tunneme end justkui millegi suure ja olulise osana, ühtse masinavärgi pisikese mutrina, kelleta kogu krempel justkui ei liiguks. Ehkki liigub küll, uskuge mind. Ja siis kasvavad need kohustused üle pea. Justkui on vaikimisi kindlaks määratud, et kohustusteta, vastutuseta pole indiviidi, ühiskonna liiget. Aga ehk tulebki ühiskond ja selle heaolu kõne alla siis, kui inimene iseeneslikult tunneb, et tal on sellele masinavärgile midagi tõepoolest lisada, juurde anda... Et enne end ikkagi paika nihutada ja selgeks saada. Või kui ühiskond ise tahab, et see mutter temas asja ajaks. Pisut nagu poliitikutegagi, keda kirutakse, aga ilma nendeta nagu ka ei saa - lihtsam on ju mudasel põllumaal kaugeid kiruda, kui peeglisse vaadata ja mõtelda, kas Poliitik peab tulema ja vaod lahti ajama, kartuli korjama, vilja niitma... mida iganes. Mitte et ma poliitikuid selles osas kaitseks. Kõik valivad siiski ise, mida teevad. Keegi respublikaan Võrno arvas, et oh, teen kreisiraadionalja ja lähen parlamenti. Ja kui pahad onud ja tädid, kes ta sinna liigagi suure toetusprotsendiga valisid, heale lapsele justkui liiga teevad, siis tuleb kohe öelda, et teised on nõmedad ja mina lähen tagasi shõubissi. Jabur, kas pole? Sisuliselt on ta oma käitumisega ju valimised nurjanud, sest läks tegi valimistest lihtlabase laadatsirkuse. Tulen ja lähen, kelle asi see on. Paraku näib just Res Publicas, uusaja aatemeeste seas seesuguseid tegelasi olevat... Trend?

Halloo-halloo. Siin Praha. Ega siis ei saa ju ometi mõne välisreisi pärast siis veel maailmas end ära lõigata :) Nautisin just oma hommikukohvi, mul on tunne, et maailma kõige kallimas hotellis. Kurat, ega see Hilton ikka nöörib küll, kui mõtelda, et kauplustes 12 krooni (6 meie krooni) maksva Krusoviche õlu eest tuleb siinses minibaaris käia välja 200 kohalikku elik 100 Eesti raha. Ja näiteid on veelgi jaburamaid.

Aga linn on jumalik. Tõesõna. Mu viimane siinkäik oli ju.. kuus aastat tagasi. Oligi meelest, läinud, et siin võib tõepoolest olla 27 kraadi sooja isegi septmebris ja et tänavamuusikud ja -kohvikud saavad üksnes paremaks minna. Oh. Aga nüüd siis konverentsile... Kui jõuan, siis kribin pikemalt, mis meelel ja mis keelel...

Igatahes on tore.

Lugu uue koolimütsiga

Uhiuue koolimütsi peale
kakas tuvi mulle otse keset pead
Ema ütles kohe selle peale -
tuvi kakamine tähendavat head.

Mina aga arutlesin veidi
et kui palju head on päris hea.
Kas siis ülenisti headel lastel
tuvi muudkui kakab keset pead.

Seesugune meeldiv luuletus pärineb kalli kollegi Katsi sulest... vaevalt, et ta muidugi selle ise leiutas (leiutasid või?), aga vähemalt on see siia post-it paberile täiesti tema enda käega kirjutatud. Ilmad on nii ilusad, et ei teagi, kas peaks porisema, et sügis on saabunud, või tundma päikesest headmeelt...

Igatahes tunnen ma headmeelt selle üle, et homme saab siit koduvabariigist kasvõi nädalavahetusekski eemale purjetada. Tshehhi Vabariigi pealinna, näiteks. Oi, see on üks ilus linn. Kas te teadsite seda?

Nad ka ei jäta jonni: MASSIVE ROCK-SOLID ERECTIONS IN 60 SECONDS OR LESS! Ja mida kõike jätkuvalt ka ei lubata: Immediate Rock-Solid Erections, Total, Oversize Arousal, Double-Strength Orgasms, Super Staying Power, Maximum Sexual Health, Increase the Size and Intensity of your Erections, Completely Safe and Effective Lubricant! See teeb tuju... "heaks" on vale sõna. Pigem paneb end imelikult tundma. Et mida? Kas on nagu välja paista, et mul on probleeme või? Ja kes veel teavad? Ja kas kusagil oli mingi uudis selle kohta või? Huvitav-huvitav, ega ma ei ole seda internetti kunagi usaldanud. Nüüd lähevad suisa isiklikuks. :D

Mittesöömine on jälje jätnud - ma olen külmetanud. Vastik-vastik-vastik. Ja Praha-reis on ootamas... Nüüd tuleb lihtsalt Goldrexi ostma minna. Või mis see teine jubedus oligi, TheraFlu... (saabuvad külmavärinad, kui sellele mõtlen)

Kuidagi... hea on olla. Uni, seda küll. Eile oli vaja ju suurvõitu maailmarändurite juures pisut tähistada. Aga hea on ikkagi olla. Selline tunne on, et võtaks kohe oma seitse asja ja vuraks Euroopa teedele minema... Ei teagi, miks see nii on. Võib-olla ka osalt, et lihtsalt tahtmine on siinsest väiklasest ja väikeinimlikust ühiskonnast välja saada, kus kõik on kõigi kõri kallal, et jumala eest saaks sitasti öelda või lihtsalt ära panna. Vastik. See on tõesti vastik. Sest ega EL-i saamine meie lollide inimeste protsenti ei vähenda. Saaks siis välja vahetada, et need "seksikad mehed" ja muud naised tuleks ja asendaks meie kodumaist kanakarja. Eh, lihtsam on vist ise ära minna. Praegu on küll just selline tunne.

Aga muidu, palju õnne meile. Midagi oli justkui veel - aa, väljas puhuvad tänasest muutustetuuled. Ilmajaam ennustas (jälle need ennustajad-propagandistid) juba, et merel on tormi oodata. Noh, eks seda eurotormi. Eestlased on ju paranoikud - ütle ainult euro ja sa võid vanglas lõpetada: äkki tahad kedagi mõjutada või midagi... ;)

No nii - jäänud vaid üks päev. Mõtelda, päris naljakal ajal elame, kas pole? Vähemalt tundub see kuidagi... põnev olevat. Vahepeal olen jälle miskipärast pausi pidanud. Pikemat. Aeg selline segane. Ja pisut keeruline. Isegi ei tea, miks, aga kuulen, kuidas lained üle pea tahavad lüüa... need to get some rest.