"The more I get to know men, the more I love my cat" ... Vaat' selline meeleolukas sentents ilutseb nüüd, pärast Anneli tagasitulekut rooskapsaste ja maasikate korjelt Shotimaalt, Konna külmikut. Ja iseteadliku miisu pilt on ka veel juures. Samas olen ü-di-ni tänulik Annelile, et ta mulle väljamaalt viskimaitselised kondoomid tõi... Ee... kui keegi peaks tahtma ekstreemspordiga tegeleda, võin lahkelt pakkuda - saadaval kahele kiiremale :)

Kas keegi teab mõnda oktoobri-temaatilist luuletust? Mul ei tule ükski pähe ja internet - mida, muuseas kasutab viimase uuringu järgi üksnes äkased 39% elanikkonnast (teistel on absoluutselt ükskõik, mis seal koledas võrgus ringi ujub, ärgu ainult tuppa ronigu!) - ei paku ka hetkel mitte kui midagi eestikeelset.

Niisiis, kui keegi veel ei tea, siis 1. oktoobrist, so homsest jõustub ülimenukas (ja vähemalt Postimehes juba kaks ajakirjanikku üle elanud ning kolmandat väntsutav) ravikindlustuse seadus, mis ... heeh, lühidalt öeldes, teeb kõigil elu põrguks :) nii palju siis eelteateid ja reklaami. Nüüd ma kavatsengi kuni ülikooli lõpuni hästi õel olla ja ... eee ... osakonnajuhtide eeskujul vasakule ja paremale tigedusemürki pritsida. Midagi PEAB ju külge jääma...

Kas te kujutate ette - ju vist minu kodulehekülg, adudes õhus ähvardust, et kavatsen kogu krempliga sellelt kodulehekülje aadressilt pageda, võttis hirmkiiresti jalad alla ja suutis end taas maailmale söödavaks teha. hmm, see maitseb igatahes hästi. Nagu näha, on vaat' et kuu aega vaikust olnud (oo, ülikooli infotehnoologia, sa oled masendav!), selle aja jooksul üks-sada-miljon-triljon asja korda saadetud, samm bakalaureusetööle ja ülikooli lõpule lähendav kursusetöö "a" peale kaitstud, korduvalt soolaleivapidusid peetud ja mida-kõike-veel... Nüüd ma kavatsen igatahes lobisema jäädagi :)

testing it... testing it ... testing it...

Ma ei ole siiamaani aru saanud, kas TÜ server(id!) võtavad kord jalad alla või mitte... selline seis hakkab juba pikapeale ära tüütama... :(

Ma pean selle siinkohal üles riputama:

MOST STUPID LAWS IN THE WORLD – AFRICA AND ASIA

The laws of the Asian countries seem to be odd only at first sight so to speak. As a matter of fact they have a deep sense. For example the law in Mongolia obliges women to go topless. This law was good in the Middle Ages: that was the way the Mongolian nomads protected themselves from hostile warriors dressed like women.
In the Indian state Rajastan women are obliged to eat carrot seeds. It is believed the carrot seeds have contraceptive qualities. The western newspapers also mentioned an ancient Irani law which banned sexual intercourse with wild animals, especially with lionesses but it was permitted to have close relationships with some domestic animals.
The legislators in Singapore prohibited chewing gum in the underground, going naked at home, not flushing at the toilet. In South Korea the road police must inform their chiefs about the bribes they received during the day, the people in Thailand are not allowed to leave their homes with no underwear on. Besides it is not allowed in Thailand to step on the local money – both notes and coins since they have the image of their King on them.
There are tough laws in Israel. In addition to all it is not allowed to blow your nose on Saturdays, you are also supposed to have driver’s licence to ride your bicycle. It is banned to feed animals in public places in the city of Arad, in Ramat-Gasharon you can not have a rottweiler at home. It is forbidden to bring bears to the city beaches in Heifa.
The African laws are also serious. Only those men who have not less than $50, a sheep and 3 bottles of gin can have sexual relations with girls under 18 years old in the city of Gana. This is exactly the fine to be paid in case if a girl becomes pregnant. Those couples who wish to make underwater love risk to spend up to 1 year in jail in Svaziland. This law was put into effect in 1985 when it turned out that the national place of interest – the hot spring Kadl-Padl was rather popular among lovers in this respect.

See pärineb informatiiv-analüütilisest internetiväljaandest Pravda, mis teeb eelkõige pai loomulikult Vene valitsejate krässus peadele. Teisi noomib. Aga lõbus on ikka, kui Gorbatshovi 1990. aasta dekreeti internetis tulutult taga otsides seesuguse väljaande peale satud :)

ohohohoo, avastasin toreda mooduse, kuidas operatiivselt kodulehekülge täiendada. Nüüd saan nagu üks sõjareporter uudiseid äärmiselt kiiresti sündmuskohalt edastada... mitte, et siin kandis midagi erilist juhtuks...

Tahtsin veel lisada enne, kui oma teadustööga teki alla kaon, et käisime Konnaga täna va About A Boy vaatamas. Oli kah, kui mu siirast arvamust kuulda tahate. Ei midagi erilist, aga tõepoolest ei midagi ka sellist, et öäk-kui-rõve-et-ma-seda-vaatama-tulin-ja-rahast-on-oi-oi-kui-kahju :) Ühesõnaga, nagu mitte mingi Scooby-Doo, mida Henrik ja Silvia vaat'mas käisid :)

Mul on tunne, et Tartu Ülikooli kõikvõimas server on suutnud juba esimeste päevadega pange joosta, kuna tuhanded tudengihakatised üritavad hordidena oma kirjakastidesse pääseda ... või-mis-iganes nende probleem (jälle!) ka poleks, igatahes ei saa te vist tõenäoliselt mu eilseid-tänaseid tekste veel mõnda aega kaeda... hmmm ... aga pole vist mõtet öelda vihjena, kui te seda teksti niikuinii ei näe, et kui aadress madli.ut.ee/~gorgo on maas, siis võite alati proovida math.ut.ee/~gorgo't - sisu on tegelikult sama... aga ei mina nendest redirection'itest aru saa - huvitav, igatahes.

Ja kuulge, A-Ha'le ikka läeme või?

"Ilset ma ei saan'd ja see tolgus ka ei saa,
Ilse tapan ka piksenoolega!"

Einoh, tõesti tore, et mälestused riburadamisi päevavalgele virvendavad. Kõigepealt leian kodust Tartu 10. Keskkooli almanahhi "Pesapuu" ja loen õudusmuigega enda ja oma kunagiste klassikaaslaste üllitisi ning siis helistab Klassiõde ja teatab, et leidis meie kunagise menuetenduse laulusõnad ülesse ja ümiseb neid nüüd endamisi... Muidugi, nüüd teen seda ju minagi :) Ja meenutan siinkohal, kuis Nele, hiljem aga Katrin veenval viisil venitasid: "Olen väga üksik ma, lohutust ei kuskilt saa - teistel kõigil poisid on, mina ainult unistan. Mina ainult unistan, mi-i-na a-ainu-uu-lt u-uu-ni-ii-sta-a-an..."
Oo, keskkool, sa oled nii õndsalt ajaloo hõlmas... ja oo, ülikool, miks sa ükskord ajalukku küll ei läe...

Septembrikuu on tähtis kuu -
siis aabits uus, siis ranits uus,
uus vormipluus...
kõik-kõik on uus septembrikuus...

Pisukeste mugandustega siis üks esimeseseptembriline luuletus minu vanast aabitsast, mis tolmub tõenäoliselt ma-ei-tea-kus: luuleridade autoriks on Olivia Saar ja tegelikult on see hoopis selle luuletuse viimane salm... aga aabitsas rohkem polnud. Pisut ma-sen-dav on mõelda, et taas algab sügis ja kõik need, millest viimaste kuude jooksul kirjutanud olen mähkuvad kui uneuttu: maasikad, Pärnu, merevesi... oeh. Aga nostalgitseda pole mõtet, sest sügiselgi omad rõõmud - pealegi, armsad inimesed pole ju kuhugi kadunud.