Septembrikuu on tähtis kuu -
siis aabits uus, siis ranits uus,
uus vormipluus...
kõik-kõik on uus septembrikuus...

Pisukeste mugandustega siis üks esimeseseptembriline luuletus minu vanast aabitsast, mis tolmub tõenäoliselt ma-ei-tea-kus: luuleridade autoriks on Olivia Saar ja tegelikult on see hoopis selle luuletuse viimane salm... aga aabitsas rohkem polnud. Pisut ma-sen-dav on mõelda, et taas algab sügis ja kõik need, millest viimaste kuude jooksul kirjutanud olen mähkuvad kui uneuttu: maasikad, Pärnu, merevesi... oeh. Aga nostalgitseda pole mõtet, sest sügiselgi omad rõõmud - pealegi, armsad inimesed pole ju kuhugi kadunud.