Hip-hip hurraa - ja juba ta tuleb. Jõulud ilma internetita on kui ... päris tore on. Et kiire on, siis pikalt ei pladise, vaid lähen ja võtan selle kahe tuhande neljanda vastu. Soomes. Suusamäel konte murdes. Niisiis - kallistused kõigile ja ... Nii ongi. Kraaps.

Pealinnas on olukord lähenemas maailmalõpule - ühistransport, sh taksod, on loobunud liiklemast või üritavad seda tunniajaste viivitustega; liiklus seisab, sest igal tänavanurgal on mõni õnnetu rekka, mis ei suuda sest (heidi) burgaast läbi närida... Ja kõik inimesed käivad kas ettepoole kummargil või tuulest tahapoole paindununa. Kolleegil tuli õues jääkiiver pähe ja nüüd tõmbas ta üll kaitsva postimehesinise rätikukese, et kuidagigi jalgsimatkas kuue kilomeetri kaugusele ellu jääda... Kuuma teed, mett ja küüslauku, õpetab üks kolleeg kõrvallauas oma lähedasi.

"Peagi jõulud käes on, peagi jõulud käes on..." Us-ku-ma-tult tore üritus leidis aset ootamatult maha sadanud lumehangede vahel kauges Saku-kandis, kuhu meie staarikesed oma pesa on ehitanud. Suurimaks atraktsiooniks oli lumesajju õuele ehitatud bassein, kus, hoolimata laiast langevast lumest, püsis vesi 24-25 soojakraadi juures ning kus pärast sauna hea sulistada oli. Tõsine eksootika ja elamus, uskuge mind. Käredas talveöös ja sajus värske õhu vanne ja pärisvanni võtta. Ehk justkui tõeline "Urjala jaaniöö", nagu Agne järjekordse basseinitantsu ristis. Võimas. Aga, kallid sõbrad, kes te siia aeg-ajalt satute - siin on teile üks muhe jõulukaart, mille mulle kolleeg saatis ning mida lihtsalt nii muhe kaeda on: vott. "Peagi jõulud käes on, peagi jõulud käes on".

Thank God, it's Christmas! Noh, lõpuks ometi on lumi maas ja advendist hea meel. Mina jälle varahommikuses telemajas ... Vaikus ja rahu igal pool. Ja pahurad grimmeerijad ning lömmis sefiiritort stuudioklaveri tolmusel kattel konutamas. Igatahes on kunstnik vedanud stuudiosse kamaluga girlande, mis tänastele sõnajalg-külalistele lõpu eel pähe heidetakse. Ning küünlad, oo, kui palu küünlaid. Lipsuga rezhissöörist rääkimata. On ju see va viimane. Me veel näitame neile. :) Jaa-jaa, on tore see, et on jälle pühapäev...

Henriku lapse nimeks saab Henrik. Nii võib öelda tema lapse ema, et tere, mina olen Henrik Roonemaa Noorema noor ema. Ja ta võib seda kümme korda hästi kiiresti öelda, ihihi:)

Kurat. Edev nagu ma olen - ikka tuleb ju juuksurisse minnes tiba lõbusaid värve juustesse ära peita, seda enam, et siinne hallijumeline taliilm niigi mingit kriitikat ei kannata... Aga neiu Piia seal juuksurisalongis kukkus muidugi seda va värvi pähe kütma. Nüüd olengi Cipollino. Või siis lõpuks ometi "the blond chick", nagu kolleegid Aarne ja Kats juba juba oo-kui-hea-et-ammu-toimunud PMi jõulupeol täheldasid. Miks ookuiheaetammu? Sest nüüd on juba normaalne öelda, et ei mäleta, sest üritus oli ammu. Varem oli "ei mäleta" üpris piinlik öelda. Eriti järgmisel päeval. Hmm, rohkem vihjeid ma ei anna. Aga vähemalt ei naerata uue aasta avanumbris vastu keegi "ahoi-kopranu!", vaid täiesti minu moega tegelane. Selle ülegi hea meel :)

Ei, Enrique mulle ikka meeldib. Ta on niivõrd pr-gurude küüsis, et lihtsalt naljakas on. See va sünnimärk on ikka veel teema - nüüd on latiinopop hakanud kahetsema selle eemaldamist. Uskumatu: BBC räägib.

Tä toimub Kanutiaia Noortemaja kaminasaalis väike jõulumeeleolus koosviibimine, kus maja poistering tänab Tõnis Paltsu kingituse eest. Nii tore. See on nagu noorte isetegevuslaste ülevaatus kooli punanurgas - oh, lapsepõlv tuleb meelde. Teate, vahepeale on päris hea olla ka nii, et ei pummelda-trummelda mööda linna paremaid kõrtse ja peopaiku ringi. Ihihi. Eile saabusid Tartust diivanid ja kodu on nii jõleõdus nüüd... Henrik muidugi hoiatas, et olgu ma ettevaatlik - kohe kolib minister ise ka oma saatjaskonnaga sisse, kõigepealt saadab natukene mööblit, siis veel mõned raamatud ja hambaharja. Ning ongi, kõps, kohal. Ma siis panen naabrivalve välja ... :)

Noh, mis see siis nüüd olgu. Eile tabati kurjam-diktaator ja kohe on ameerikalikud uudistekanalid a la tonnide viisi seriaale pealkirjaga "capture of saddam" etc. produtseerinud. Suhteliselt ära tüütab... Mnjah. Põhimõtteliselt on pöörane nädalavahetus läbi... peod (kolmapäev, neljapäev, reede, laupäev) peetud ja hing taas selginemas... Kas pean ütlema, et tiksun Furtado-rütmeis?

Ma ei oleks seda vist tõenäoliselt öelnud, kui üks erakond poleks end oma hiliste pressiteadetega meelde tuletanud - aga no, mille kuradi pärast pidi Tallinna linnavalitsus pealinna iidhooned rõvepakenditesse mässima?! Uskumatu! Meenus see, kui käisin jõleshefist kudumikauplusest endale eile tutimütsi ja labakuid ostmas (jammi, hästi soe on nüüd!) ning märkasin Vabaduse väljaku ääres kõrguvat kultuuri - meelelahutus - ja - ärihoonet üüratult laia kollase ristpaelaga "kinni tõmmatuna".
Ma ei saa aru, kas kuidagi eriliselt jõuluilusam on linnavalitsuse hoone akendest seda Vabaduse väljakut nüüd kaeda või...? Noh, hea küll, neil on ilus ja harras seda piielda. Aga mida see Paks Margareta siis nii väga ära tegi, et teda erakondlikult rohelise paelaga oli vaja pakendada? Urrr... külmavärinad tulevad peale, kui selle peale mõtlen. Et vaja pakkida maju ja kirikuid ja muid ehitisi? Noo, tehku siis midagi Bundestag'ilikku, kus kogu maja tekstiiliga üle laotati... Oli vähemalt ülalt lustakas vaadata. Aga võib-olla on linnakunst puhtolemusliku determinandina minu jaoks liialt adumatu, kui sadadele kultuurinõunikele kusagil ametkondlikes koridorides. Kui homme mööda jalutan ja ära ei unusta, eks siis teen mõne foto ka.
Vähemalt võimaldavad linnanaljad natukenegi lähenevat jõuluaega lugeda. Kümne päeva pärast saab teinegi veidrus, Vabadusekell, valmis ja avatud. Seks puhuks ilmus ei-tea-kust toimetuse seinalehele kohalik Vabaduse kella kell, mis kaunt-dauni teha avitab... Selline omamoodi ajakirjanduslik advent, ooteaeg või nii...

Ajalooilu huvides nentigem, et minu sedasinast kodulehekülge on nende aastate jooksul külastanud inimesed kõige erinevamatest paikadest üle ilma. Tean, et see nimekiri pole täpne, kuna olen ise sellele lähenenud näiteks Lätist või siis Sharm el Sheigist Egiptusest... Aga eks mõningase põneva ülevaate annab kindlasti. Ja toreda teadmise, et Soome, USA, Hollandi, Inglismaa, Jaapan, Hispaania, Rootsi, Ungari, Poola, Austraalia, Saksamaa, Taani, Itaalia, Brasiilia, Prantsusmaa, Shveitsi, Belgia, Kanada, Singapuri, Tshehhi, Mehhiko, Iirimaa, Iisraeli, Hong Kongi (keelekoristjad nõuavad, et see kirjutataks kokku, muuseas!), Tshiili, Argentiina ja Malaisia arvutid on mu koduleheküljel sisalduvat hetkeksi kiiganud... :)

See lihtsalt on nii haiglaselt hea, et ma pean selle siinkohal üles panema. Ja lisama, et tõepoolest on Eurokarussell, niisiis, peale hakanud. Sel aastal ehk pisut vaoshoitum, mõeldes televaataja-raadiokuulaja-lehelugeja skepsisele (a la "noh, niikuinii ei saa me midagi seal Türgis...ah, ega mind see tegelikult üldse ei huvitagi!"), ent siiski toimiv. Paraku aktiveeruvad ka vaimselt ebastabiilsed jõud...:

Kõmulise filmi "Meesus" peaosatäitjast laulja Arnold Oksmaa (24) andis eile Eesti Televisiooni majas Eesti Eurolaulu 2004 juhile Hr Juhan Paadamile üle neli eurolugu et, osaleda tänavu Eesti Eurolaul 2004 konkursil. Arnold Oksmaa astus julge sammuga Hr Paadami poole, rääkis natuke juttu ja andis ümbriku. Arnold Oksmaa pressitalitusest kinnitati avalikkusele et kaks on poplugu, nendest üks duett võluva naisterahvaga ja neljas lugu rockilikum. Arnold Oksmaa on ka varem Eesti Vabariiki esindanud Puuetega noorte Eurovisioonilauluvõistlusel, Tamperes, Soomes 31. oktoobril 2000 a. Arnold Oksmaa sõitis eile hilisõhtul mägireisile Otepääle. Teda saadab kokku taastusresil neli inimest. Arnold Oksmaast uut Aivar Palumäe tõsielufilmi "Meesus" näevad vaatajad ka 11 ja 12 detsember kell 19:00 Tallinna Kinomajas.

Täna on Postimehes loodushelide päev. Nii kostus mõne tunni eest kellegi katkematut müdistamist... Saa sa nüüd aru, mis see oli... Nüüd aga kuuldub järjepidevalt vaid lahkuvate luikede parvedesse kogunemise hääli - kluug-kluug-kluug-kluug... "Mis, kas luiged lähevad siin nüüd Lõunamaale või," päris oma kapist välja kukkunud pahur kolleeg. Tegelikult, heeh, on see hoopis kuivapoolne printer. Niisiis, Lõunamaale hakkavad isegi Postimehe printerid lendama. Head teed neil minna... Tümp, pauhh, tshahh, kõmm... "Kurat, kurat, mis kuradi juhe...," kostub teisest kapist. Hmm, Fred Jüssil võiks meie seltsis päris huvitav olla. Klõp-klõp-klõbadi-klõpp...

Vanadest ajalehtedest on tõepoolest kasu. Näiteks sellekski, et teada saada, kuivõrd haltuurat teevad Postimehe koomiksikülgede kokkupanijad: 23. veebruaril 2002. aastal ilmus lehes täpselt samasugune Hagari koomiks nagu tänaselgi päeval. Hmm... Ja peagi asutame Henrikuga aktiivsete alkohoolikute OÜ ja kutsume teid õppima, kuis alkoholi doseerida ja tarbida:)

Ehkki lumest pole õhkagi, hüppab hing rõõmust, vaadates helesinist taevalaotust ja üpris lähedal sillerdavat Päikest... Eilne öö tõi kokakoola kinkepiletite eest külastatud Matrixi lõppakordi C.C.Plazas, öötöö... Ja hoopis uue meeleolu: Black Eyed Peas "Shut Up"... Uuuu! Nädalavahetusest veelgi? Kolimine-kolimine-kolimine. Ei, mitte endal. Mina sisustasin pigem olemasolevat. Kaltsuvaipade ja pesurestiga:) Aga Jarmo on nüüd oma mõisamajas kui kuningakass... Nooh, hea küll, tegelikult kujutan ma teda küll õhtuti pliidimüüri ees kügelemas, sest ega see Eesti-aegne kivimaja seni veel kõige paremas korras just pole. Aga - kui kui kujutlusvõimet ja vaimupingutust jagub, võib ju muretult näiteks kümme aastat ette vaadata. Siis näeb see kindlasti häärberina välja...:)

Öö ja varahommikud on siin ääretud vaiksed. Ka siis, kui kõrval harjutab kodumaine gregoriaanibänd ja assistent sõiduplaani parandab - tavaline igapäevane tööhommik, kas pole? Pühapäevitamiseni. Eilse päeva selja taga saab õnne soovida ka Kalmeerot, kel siis nüüd esimesena see va veerandsada peale tuli, ihihi! Marili ja Siim ja Hendrik on järgmised :) Ja mööda ei pääse ka reedeõhtuse parkla-moe-show meenutamisest, mis lihtsalt hea, professionaalne ja stiilne oli. Way to go, Aldo ja Tanel!

Ma ei tea, kas ma olen kunagi siia öelnud, et mul on muusika- ja lõhnamälu? Ei ole? Vaat', siis teate... Inimesed mu ümber teavad seda - täiesti vabalt võivad õhust minuni kanduvad vined ja sudud tuua sõõrmeisse möödunud aegade lumma, vaikust ja vaeva... Ja nii on ka muusikaga - iga persoon ja mälestusväärne hetk eluteel saab endale muusikamärgi. Lihtsalt. Ma ei ole kunagi selle üle juurelnud, aga see on minu tajuidentiteedi tugev ja ilmne alus. See aitab aru saada - tunne(ta)n ma või ei. Kuni eilseni oli mulle üks laul segane ja kriipis kurgus. Miks, ei saanud ma aru. Nüüd ma tean ja omistasin. Hea ja õnnelik hakkas... Ahjaa, olen vist liiga kaua vait olnud - käed-jalad polekski kui enam käed-jalad, vaid mingid mõttetud tööriistad, mis neil öösel peal magades ära surevad, ent siis, kui päike loidab, peavad taas "kõplama" hakkama... Märksõnad? HIV-positiivne ema ja tütar, mitte Püha-, vaid Megapäevitaja, Oliver (ooo!) ja varahommik Kadrioru luigest tühjade tiikide lähistel, töö... Kas te teate ka, et Mustamäel on minusugusel maakast autojuhil täiesti imelihtne ära eksida. Kohutav, lihtsalt. Avastada end hoopis näiteks Nõmmelt ja mõelda siis, et oot, kusagilt läks ju mingi tee... Tere reede.