No nüüd olen siis suutnud mõnda aega vait ka olla. Peaks endamisi vaikimisrekordeid püstitama. Nagu omal ajal "Kooli TVst" rongiga tagasi Tartu poole sõites, kui klassijuhataja umbusu peale kogu tee vait olin. Heeh! Ja rong, oo, see meenutab mulle laupäeva varahommikut, kui Koolitantsu poole sai pealinnast kimatud... Väikese vihjega - rong väljus kell 6.34. Nii ei olnud reede õhtul lihtsalt mõtet magama minna ja Vanemuises veedetud laupäevak oli kui delirium tremens. Lisaks sellele oli veel hästi tore ka. Aga uni - oo, seda une. Saladuskatte all võin selgitada, et sõitsin pühapäeval Tallinna tööle ja pärast mõningast mõtlemist sõitsin õhtul Tartusse tagasi. Et Shkoljnõi Tanets väärikalt lõpetada. Ja täna hommikul, niisiis, läbi lörtsi, vihma, lume ja tuisu pealinna tagasi... :) No, aga kes on öelnud, et peab normaalne olema? Hmm...